Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/01/28/15617t1h9787.jpg)
Kristel Schwede, Elukiri
Kui eesti keeles tähendab sõna „aluspesu” eelkõige rõivaeset, mida kantakse varjatult teiste riiete all, siis ajalugu lähemalt uurides selgub, et niimoodi pole alati olnud. Kui suunduda rännakule aluspesu ajalukku ja küsiksime näiteks eri ajastute meeste käest: „Millist pesu sa kannad?”, siis võib nii mõnigi neist sellele vastuse võlgu jääda, sest nad lihtsalt ei saa küsimusest aru.
Eelajalooline meesinimene, kes elas 7000 aastat tagasi, ei oskakski sellise küsimuse peale ilmselt vastata. Õnneks on ajaloolased kindlaks teinud, et just nahkne niudevöö oli esimene pesutükk, mida mehed soojades maades oma olulise kehaosa kaitsmiseks kasutasid. Tundub, et ajalugu armastab spiraale: vaadake näiteks stringide- või tangadenimelisi ribasid, mida tänapäeva seksikad mehed eksponeerivad ja mida on natuke naljakas pesuks nimetada – ajalooring on täis saanud.
Edasi Vana-Egiptusesse. Tänu hauakambrites säilinud muumiatele ja reljeefkunstile on teada, et Vana-Egiptuse mehed kandsid juba aastatuhandeid eKr puuvillasest kangast niudevöösid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Iseasi, kas neid rõivaid saab just aluspesuks nimetada – olid need ju soojas kliimas nii alus- kui ka pealisrõivaste eest.
Kui Vana-Kreeka orjad pidi leppima lihtsate niudevöödega, siis ülikud kandsid kitooni või himationi. Viimane oli pikk kangas, mis keerati ümber õlgade ja keha, nii et parem käsi jäi vabaks. Kui üldjuhul kanti himationi kitooni peal, siis filosoofid eelistasid kanda seda ainsa kehakattena, et eristada end tavainimestest ja rõhutada oma eluviisi jumalikku lihtsust. Aluspesu järele sel ajal vajadust ei tuntud.
Keskaja meeste garderoobist võis leida juba sellised alusrõivad nagu särk ja aluspüksid. Viimased võisid olla nii lühemad kui ka pikemad. Nende täienduseks olid nahast või riidest sukad, mis ulatusid üle põlve, aluspükste säärte peale. 14. sajandil muutusid sukad pikemaks, ulatudes üleval kokku ja need kinnitati nööridega vöö või vammuse külge – sukkpüksid olidki leiutatud! Kuigi esialgu meeste jalga.
Särki, mis on olnud esimene õmmeldud rõivas läbi aastatuhandete, peetakse vanimaks pesuesemeks. Särgitaolist kehakatet on kandnud kõik Lääne-Euroopa rahvad. Särgi materjaliks oli enamasti linane riie, kõrgemal seisustel vahel ka siid. Patukahetseja särk oli aga kare ja takune.
Peale selle, et aluspesu andis sooja ja kaitses pealisriideid määrdumise eest, oli tal ka oluline roll riietele õige kuju andmisel.
Keskajal kujunes särgist luksusese, mida kandsid vaid vähesed. Samas oli särk ka truudusesümbol ja kinkimisobjekt. Keskaegse tava kohaselt sai rüütel tasuks oma jumaldatu kantud särgi, mille ta lahingusse minnes endale selga tõmbas. Pärast lahingut andis ta verise särgi omanikule tagasi, kes kandis seda uhkusega edasi. Sageli kasutas rüütel südamedaami särki kui turvist rõivaste peal.
Tänapäevase väljanägemisega meeste särk kujunes välja renessanssi ajal 14.–17. sajandil. Kuigi ajastu maailmavaateks oli humanism ja suurimaks väärtuseks peeti isiku vaba arengut, siis koos kodanliku kultuuri arenemisega muutus samal ajal inimese paljas ihu ja sellega lähedases kontaktis olev aluspesu millekski salapäraseks ja varjamisväärseks. Näiteks keelati 17. sajandi lõpul lihtrahval alasti Seine’i jões ujuda ja mungad ei tohtinud kloostrites pealt vaadata kaaslaste lahtiriietumist.
Eriti rangeks muutusid moraalinormid viktoriaanlikul 19. sajandil, kui juba sõna „aluspesu” kasutamist vestluses ei peetud viisakaks, sest sellega kaasnev kujutluspilt ei olnud kindlasti sünnis.
Aga kõik, mis keelatud, tekitab ju huvi. Võib-olla just sellest perioodist algas aluspesu seni praktilise ajaloo erootiline ajajärk. Seda esialgu küll naiste pesu osas. Meeste pesu oli endiselt lihtsakoeline pikasääreline puuvillane või linane praktiline riideese, mis pärast tööstusliku tootmise algust 19. sajandi esipoolel levis kiirelt laiadesse massidesse.
Tänapäeval kantav meeste pesu kujunes välja 1930. aastatel: pikad sääred lõigati lühemaks, nööbid jäeti ära ja laiad aluspüksid, mida enne tuli paelaga kinni krousida või traksidega kanda, sai vöökohale kinnitumiseks kummiga värvli. Nii sündisid näiteks bokserid, mis said Euroopas tuntuks pärast Teist maailmasõda. Innovaatilise Y-lõike ja esiküljeavaga aluspüksid saatis 1935. aastal Jokey kaubamärgi all turule Ameerika firma Cooper Company.
Tundub, et ameeriklased on Teise maailmasõja eelsel ja järgsel perioodil meeste pesumoodi olulise jälje jätnud. Näiteks pärast jaapanlaste kallaletungi USA mereväebaasile Pearl Harboris ilmusid uued kutsealused armeeteenistusse lühikeste varrukate ja ümmarguse kaelusega trikoosärkides, mida hakati kandma alussärgi asemel. Kui Ameerika filmistaarid James Dean ja Marlon Brando need särgid 1950. aastatel filmilinal kuulsaks kandsid, sai valge T-särk populaarseks üle maailma. Ja on seda seniajani.
20. sajandi keskpaigas leiutatud kunstkangad ja tekstiilitehnoloogiad (nailon, kunstsiid, lükra, spandeks) mõjutasid ka pesutööstust. Pesudisain läks järjest loomingulisemaks. Valgele „puhta hinge” ihupesule lisandus mitmesuguste mustrite ja piltidega värviline meestepesu ning aluspükste lõiked läksid järjest napimaks. Et siis vahepealsetel hipiaastatel meeste jalast üldse ära kaduda.
Milline oli aga nõukogudeaegne pesuideoloogia? Igatahes tulid kasutusele sellised uute nimedega trikooriidest pesuesemed nagu maika, futbolka ja trussikud. Nõukogude intelligent kandis heleda päevasärgi all alati valget maikat, isegi väga kuuma ilmaga. Meremehed ja töölisnoored kandsid päikeselisel tulevikumaal ainult maikat, demonstreerides oma treenitud lihaseid ja sinist tätoveeringut.
Nõukogude bokserid ehk trussikud õmmeldi tumesinisest satäänist, sageli ka tumedast trikooriidest. Ühes maikadega kujunesid neist asendamatud riideesemed, mida kanti aluspesuna, kodurõivana, spordiväljakul ja rannas. Oh jah, see vaatepilt polnud just kuigi kena…
Kui vaadata tänapäeval kaubanduskeskustes müügil olevat meestepesu, siis on näha, et pealisriideid määrdumise eest kaitsva praktilise ja hügieenilise eesmärgi on pesumood hüljanud. Lisaks klassikalistele aluspükstele ja populaarsetele bokseritele pakutakse nappe stringe, tangasid ja poololematuid läbikumavaid aluspükse. Sõna „tabu” ei seondu meestepesuga enam ammu, pigem on see eksponeeriv, mänguline ja seksikas. Kuna nüüdsel ajal käivad inimesed mõnikord isegi mitu korda päevas duši all ja vahetavad iga päev riideid, siis tekibki küsimus, milleks veel pesu? Ring on täis saanud.
Artiklis on kasutatud erinevaid Interneti-allikaid ja Urve Mankini artiklit „Meeste alusrõivad Tallinna Linnamuuseumi kogust” (Tallinna Linnamuuseum, 2007)