Kohtunikuna oli tema jaoks huvitav see, milliseid erisusi annavad võistlejad sedavõrd traditsioonilisele ja kindlate komponentidega kokteilile nagu Iiri kohv. Tema hinnangul oli tasakaalustamises eelis baarmenitel, kohvipakkumise osas aga baristadel.
«Tööd olid väga võrdsel tasemel, tasemevahel polnud väga tunda, kõik oli argumenteeritult paika pandud, polnud ülepingutamist või lati alt läbi jooksmist,» võtab Marta Piigli kokku.
Kohtunikel polnud ka suurt vaidlemist, punktitabelid ei andnud suurt mängumaad, ja kuigi otsustajad olid võitja leidmiseks valmis arutama, mis punktide taga on, saadi parim kätte juba punkte kokku lüües, kuigi mitte mäekõrguselt.
«Võitja esitlus oli parim, ta oskas põhjendada, mida ta oli teinud, ja ka visuaalne tulemus oli kena – kui mõnelgi võistlejal oli idee hea, aga tulemus lagunes klaasis, siis võidutöö oli visuaalselt kaunis ja see oligi ehk edu võti,» lisab Marta Piigli.
Kohtunik Helger Aava ütleb, et võidutöö oli hästi tasakaalus, oli olemas oma maitsenüanss, visuaalselt oli see kõva sõna ja pealt ära juues püsis joogi välimus endisena.
Kohtunike otsus oli üksmeelne, viielt kohtunikult tulid parimad punktid kolmele inimesele, kuid maitsepunktid olid ühel ehk Vjatšeslavil kõrgemad. Aava sõnul olid võistlejad omavahelises suhtlemises sõbralikud, urgitsemist polnud, üksteist aidati, kuid temale jäi silma osalejate ärevus — mõnigi neist tundus rahulik, aga mingil hetkel, ka pingelanguse ajal hakkas käsi värisema ning selline asi võib näiteks kokteili liigutamisel selle segi loksutada.