/nginx/o/2017/03/17/6461303t1h0bb8.jpg)
University College London ja Warwicki ülikooli teadlaste sõnul seilasid Taani viikingid ajavahemmikul 800 – 900 massiliselt Briti saartele, et alustada seal paremates tingimustes uut elu ning seega olid need viikingid majandusmigrandid.
Briti saartele seilanud Taani viikingid olid majandusmigrandid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Univesrity College London teadlane Jane Kershaw ja Warwicki ülikooli teadkane Ellen Røyrvik panid kokku andmed, mis käsitlevad Taani viikingeid Briti saartel ja iidsete inimluude DNA-uuringud, edastab The Local.
/nginx/o/2017/03/17/6461305t1h3505.jpg)
Mõlemad teadlased tegid seda suure projekti «Briti saarte elanikud» raames.
«Arvati, et Briti saartel ei olnud kuigi palju taanlastest viikingeid. Meie eesmärgiks oli arheoloogiliste leidude ja keeleliste tõendite näidata nende ulatuslikku kohalolu,» sõnasid ajaloolased.
Kershaw sõnul ei erinenud sajandeid tagasi Briti saartele jõudnud Taani viikingid kuigivõrd tänapäevastest majandusmigrantidest.
«Sajandeid tagasi oli Taani tihedalt asustatud ja enam ei jätkunud kõigile maad, kuid viikingid leidsid hea põllumajandusmaa Inglismaalt. Oleme jälle rahvasterändamise ajastus ja see ei ole esmakordne, sest midagi sarnast leidis aset ka 1000 aastat tagasi. Ka siis toimus oma kodude mahajätmine ja uues kohas alustamine,» selgitas Kershaw.
/nginx/o/2017/03/17/6461303t1h0bb8.jpg)
Taani Århusi ülikooli ajaloolase Søren Sindbæki teatel tekitasid viikingid Briti saarte anglosaksidele samasugust peavalu nagu Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast pärit migrandid nüüd kogu Euroopale. 1002. aastal andis Inglise kuningas Ethelred II (valitses 978 – 1016) käsu sisserändajatest viikingid tappa ning 13. november 1002 läks Inglismaa ajalikku kui Püha Brice’i päeva veresaun.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/17/6461313t1he1bf.jpg)
«Anglosaksid ei soovinud viikingeid omi maid vallutama ja selle tõttu langetas kuningas otsuse sinna elama asunud viikingid nad tappa. Inglismaa ja Taani vahel läks asi tõsiseks siis, kui Taanis sai võimule kuningas Svend, kes hakkas Inglise trooni endale nõudma. Etherled maksis Taanile lunaraha ehk Danegeldi, et viikingid tema aladest eemale hoiaks, kuid see ei aidanud viikingite invasiooni peatada,» selgitas Sindbæk.
Sindbæki arvates on Briti saari peetud sajandeid jõukaks ja viljakaks ning selle tõttu on sinna alati palju migrante saabunud.
«Kuningas Ethelredi poolt korraldatud veresaun näitas, et viikingeid oli seal juba nii palju, et et neid peeti suureks poliitiliseks ja majanduslikuks ohuks,» lisas ajaloolane.
Kuningas Ethelred õigustas viikingite tapmist kirjutises, mida tänapäeva mõistes saab pidada sisserändajate vastaseks.
«Taanlased saabusid meie saarele ja levivad siin nagu vilja sees vohav umbrohi, nad tuleb lõpuni hävitada,» kirjutas kuningas.
Taani viikingite retked Briti saartele jätkusid ka pärast Püha Brice’i päeva veresauna. 2013. aastal ei suutnud anglosaksid end enam kaitsta ja kuningas Ethelred põgenes Prantsusmaale eksiili ning Taani kuningas Svend kuulutas end ka Inglise kuningaks. Svend jõudis valitseda ühe aasta, siis suri ja Inglise troonile sai ta poeg Knud, kes ei suutnud Inglismaad kontrollida. Kuningas Ethelred sai trooni 1015. aastal tagasi, kuid Taani tagasi läinud Kunud tuli uuesti oma sõdalastega ja vallutas suure osa Inglismaast. Ethelredi poeg Edmund jätkas taanlastega võitlust.