22. aprillil esineb Tallinnas Nordea Kontserdimajas ülemaailmselt tuntud kitarrivirtuoos Tommy Emmanuel, kes oskab fingerstyle tehnikas mõlema käega keeltel mängides akustilisest kitarrist välja võluda nii jazzi, kantri kui ka klassikalise muusika valdkonda jäävaid meloodiaid.
Selliste muusikamaailma tippude kontserte saadavad soojendusesinemised ja selgi korral astub lavale ka andekas noor Eesti muusik Paul Neitsov
Neitsov on oma mängustiili ja musikaalsusega tähelepanu äratanud ning on siinsel muusikamaastikul juba nõutud esineja. Ta on ka Tiit Pauluse nimelise Noore Kitarrimängija Preemia 2015 laureaat. Tommy Emmanuel aga on talle iidol, kellega on ta ka koos mänginud.
Paul, millal kitarri esimest korda kätte võtsite?
Ma olin sel ajal 12-aastane. Ema pani mind põhikoolis kitarriringi.
Oli see algul sunniviisiline või meeldis see koheselt?
Mulle meeldis see kohe. Tänaseks olen mänginud kümme aastat.
Kuidas on see pikk aeg kitarriga koos möödunud?
Väga meeleolukalt, see on olnud minu kindel kaaslane kogu aeg. Ma ei kujutaks ennast ilma kitarrita ette.
Teil on vist kitarr igal pool kaasas?
Mind väga kitarrita ei näegi.
On teil veel hobisid või pühendate oma vabad hetked harjutamisele?
See on minu ainus hobi ning vabal hetkel ikka mängin pilli.
Räägime Tommy Emmanuelist ning Nordea Kontserdimaja lavale minekust, kus te Tommy soojendajana üles astute. Kuidas selline võimalus tekkis?
Tommy on olnud minu suur iidol juba umbes viis aastat. Sattusin vaimustusse juba esimesest korrast, kui tema videot Youtube kanalis nägin. Olen selle aja jooksul käinud kolmel korral tema kontserdil ning kolm korda temaga lava taga kohtunud.
Tema kontserditel on ka eriline võimalus, fännid saavad temaga igasuguse lisatasuta enne kontserti kohtuda. Selleks tuleb end vaid eelnevalt registreerida. See annab võimaluse temaga tutvuda, rääkida temaga juttu ning saada tema autogramme või pilte temaga. Noorte muusikute jaoks on see kindlasti ülimalt oluline võimalus, kohtuda enda suure eeskujuga. See on väga inspireeriv kogemus!
Mäletate te esimest kohtumist, mida te tema käest küsisite ning mida ta vastas?
Esimene kohtumine toimus Helsingis, see oli kuskil viis aastat tagasi. Tookord oli väga palju rahvast ning ma ei jõudnud temaga väga vestelda. Küsisin enda kitarri peale autogrammi ning me tegime pilte. Järgmine kohtumine oli Riias, kus me saime juba ka pisut pikemalt rääkida, kuna seal oli vähem rahvast ning oli võimalus löögile pääseda. Seal ta küsis rohkem minu tegemiste kohta. Viimasel kohtumisel Tallinnas mängisime koos ka pilli ja ajasime juttu. Ma rääkisin talle, et mul on tulemas sooloplaat.
Mida tähendas teie jaoks koos iidoliga pilli mängimine?
Kellegagi koos mängides, kui lugu hakkab, siis ma enam ei mõtle, et teine mängija oleks kuidagi kogenum, parem või kuulsam. Sellel hetkel ma tundsin, et ka Tommy võttis mind kui võrdset, ta on iseloomult hästi suur inimene.
Tommy taustast rääkides, ta on teinud Michael Jacksoni eelviimasele plaadile muusikat ja pole vist artisti, kellega ta poleks koos musitseerinud. Kes on veel need artistid, kellega ta on koostööd teinud?
Eric Clapton, Tina Tuner, B.B King ning näiteks ka Chet Atkins, kes on kitarrimuusika legend ja teerajaja, kelle kaudu Tommy enda tee leidis.
Mis te arvate, mis on Tommy edu taga?
Olen tema kohta kuulnud väga vastakaid arvamusi, kuid tema suhtumine sellesse, mida ta teeb, on niivõrd suursugune. Ta on lihtne oma suuruses! Kõik näevad, et ta on virtuoos, kes valdab enda instrumenti põhimõtteliselt täiesti perfektselt. Samuti on ta äärmiselt artistlik ja kuigi ta on laval enamasti üksi, on lava teda ääreni täis, mitte kunagi ei hakka tema kontserdil igav. Kui ta mängib kellegagi koos, siis laval näed ka millegipärast vaid teda. Ta arvestab muusikuna väga teistega, kuigi publik märkab jällegi vaid teda. Tal on meeletu karisma.
Tema kitarrimängu kohta olen kuulnud väga vastakaid arvamusi, mõned arvavad, et see on suuresti show ning see muusika ei ole hingele. Tegelikult on see maitseasi. Fakt on see, et ta on elavatest kitarrimängijatest kindlasti kõige rohkem mõjutanud kitarrimuusika kulgemist kogu maailmas. Inimene, kes mängib akustilist kitarri mingil tasemel on kindlasti mänginud Tommy Emmanueli lugu või õppinud tema tehnikaid. Minu enda õpetajad on olnud ka TommyEmmanueli austajad.
Mis toimub kontserdipäeval? Millised lood kõlavad teie poolt ning kas kõik on juba Tommyga kokku lepitud?
Ei, veel ei ole see kokku lepitud. Mul ei ole kahjuks õrna aimugi. Mõtteid on olnud ja kui ma saatsin Tommyle enda video Leonard Coheni «Hallelujah» kitarrisaatest, siis selle kohta ütles ta väga hästi. Usun, et mängin seda kindlasti.
Mis lugu kaasneb «Hallelujah» looga?
Ma ei ole üldse perfektsionist, kahjuks või õnneks, isegi mitte muusikas. Tavaliselt, kui mulle mõni lugu meeldib, siis ma proovin seda kohe mängima hakata. Mul oli sel ajal tegelikult käimas enda tuur, kus mul oli kummardus legendidele. Need kontserdid läksid kõik väga hästi, Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Põlvas.
Olin Terevisioonis esinemise hommikul ning väga väsinud, mul oli eelmisel õhtul Tartus kontsert, olin põhimõtteliselt magamata. Hommikul peale esimese loo mängimist kerisin online`i ning märkasin Coheni surmauudist. Tegelikkuses pidin teiseks lauluks hiljem mängima Rolling Stones’i, kuid tundsin, et mul on võimalus mängida Coheni lugu, mida kõik teavad. See lugu läheb ka mulle endale väga hinge.
Soovisin teha eetris kummarduse sellisele legendile, see läks kokku ka minu tuuriga. Pool tundi enne otse-eetrit proovisin loo läbi ja tegin ära, peale seda võtsin selle enda repertuaari ning tagasiside oli äärmiselt hea.
Kuidas Terevisiooni toimetus antud mõttega kaasa tuli?
Olen seal erinevate koosseisudega ligi kolmkümmend korda käinud ning sel hommikul oli tööl ka kõige tuttavam toimetaja. Ütlesin talle, et muudan loo ära ning teen hoopis selle loo. Ta oli sellega nõus, ta usaldas mind.
Te usaldate enda vaistu, võtate mõne loo ning otsustate selle esitada ette valmistamata, selline on ka seos Tommy Emmanueliga?
Jah, Tommy annab meeletult palju kontserte ja tal ei ole kunagi kahte samasugust kontserdi. See tähendab, et tal ei ole listi ees. Ma ei ole kindel, et ma nii selle mõtte sain, kuid mulle meeldib jätta ruumi muusikaalsusele. Inimestel on seda huvitav vaadata, ka neil, kes teavad muusikast rohkem. Neil on põnev näha, kuidas ma antud olukordadest välja tulen. See on musikaalsuse ja hetke tunnetamise küsimus. Tollel hetkel «Hallelujah» mängides oli lihtsalt see hommik, kui tuli seda teha.
