«Radar» – nullist sajani

«Radari» tiim. Foto: Kanal 2

Kolm päeva tagasi oli telesaade «Radar» Kanal 2 eetris sajandat korda, millest kujunes selle sarja kõige populaarsem saade. Kasvamine üheks Eesti uuriva teleajakirjanduse märgiliseks tegijaks on nõudnud tiimilt palju tööd ja pühendumist.

Esimene «Radar» nägi ekraanivalgust 30. septembril 2014, meelitades telerite ette 142 000 vaatajat. Nädala jooksul vaatab «Radarit» vähemalt viis minutit või rohkem 235 000 inimest: see on 19,3 protsenti Eesti elanikest alates neljandast eluaastast.

Saate produtsent, peatoimetaja ja juht Marii Karell sõnab, et põhiline on teha head saadet, mitte võrrelda, kes on edetabelis kõrgemal kohal. Reitinguid on siiski tähtis jälgida, et olla kursis, kes ja kuidas saadet vaatavad.

Saate algusajal püstitatud eesmärgid pole muutunud. «Tahame, et meie teemad kõnetaksid inimesi ja nad räägiksid nendest. See, mis nad näevad, võiks panna neid midagi tundma, tekitada emotsioone,» leiab Karell, kelle sõnul peab saade panema nutma või naerma ja kindlasti mõtisklema, kaasa elama. «Saate vaatamine ei tohiks olla televaatajale raisatud aeg, seega oleme algusest peale tahtnud püsida edetabelis.»

Niisiis mõeldakse teemade valikul esmalt, kas asi läheb inimestele korda. «Püüame oma vaataja ootusi ette aimata. Esiteks tuleb endale klassikalised uudisväärtused selgeks teha ja seejärel palju praktikat teha,» selgitab Karell lugude valimist. «Kui on laual teema, mida keegi teha ei taha, siis ilmselt pole see nii huvitav, et seda üldse ära teha.

Teisipäevase Rootsi-teemalise loo eel lepiti kaks nädalat kokku intervjuusid inimestega, kellega kohapeal rääkida, ning õpiti tundma kogu süsteemi ja Rootsi linnade eripärasid pagulaste kohtlemisel.

«See ei ole nii, et tuled laevalt maha ja hakkad kedagi intervjueerima,» lisab peatoimetaja, kelle sõnul tehti lugu kuu aega. «Kui võtame Keskerakonna loo, siis enne kui ma montaažiruumi läksin, olin seda kriisi jälginud neli kuud.»

Nädal tagasi oli saates lugu ehitajast, kes hakkas trumme valmistama. «Tema trummidega mängib näiteks maailmakuulsa ansambli Korn trummar. Ta ehitas trummisetti kaheksa kuud, mis tähendab seda, et ka meie tegime seda lugu sama kaua,» räägib Karell.

Suur katsumus oli see, kui üks saate toimetajatest Robert Kõrvits viibis nädal aega pimedas ruumis.

«Mina ei läheks sinna mitte kunagi. Imestan siiani, kuidas ta sai iseendaga kokkuleppele, et ta sinna üldse läheb. See oli üks kõige veidramatest lugudest, mis me teinud oleme,» märgib peatoimetaja.

Oma lugudest meenub Karellile Brüsseli terrorirünnaku kajastamine. «Helistasin sealsetele eestlastele, et aru saada, mis seal toimus ja kui palju see meid mõjutab. Sõitsime järgmisel hommikul kell kuus ära,» räägib ta. «Neli päeva kohapeal olid intensiivsed. Ma ei olnud kunagi Brüsselis käinud, ei teadnud, kus elasid terrorismis kahtlustavad ning keda peetakse adekvaatseks sel teemal rääkima. Ma magasin igal ööl kolm või neli tundi.» Ta tegutses adrenaliini mõjul ning pärast loo eetrisse jõudmist saabus väsimus.

Problemaatiliseks läheb Karelli sõnul lugu siis, kui see räägib tühistest asjadest. «Iga nädal saame eetrisse panna kolm lugu, võiksime panna 15. Sõel on nii tihe, et katsume vältida selliseid teemasid, mis tekitavad küsimuse, kas oleks pidanud neist ikka rääkima,» räägib ta.

Läbi aastate on eestlaste eelistused muutunud. «Kui vaadata tele-edetabelit, siis see on aastaid olnud väga sügavalt kaldu meelelahutuse poole. Nüüd oli esikümne seas viis saadet, mis on ajakirjanduslikud, teiste seas «Radar», «Aktuaalne kaamera» ja «Roaldi nädal». Inimesed tahavad tõsist teemakäsitlust, mitte ainult millegi üle naljategemist,» kinnitab Karell.