Vanemad, mida te teete! Staarfotograaf Meelis Tomson: isa ja ema peksid mind nii, et veri väljas

Halensi sügishooaja avaürituse moekas seltskond. Tipp ja Täpp ehk Meelis Tomson ja lapseootel Mari-Leen Albers

FOTO: Ardo Kaljuvee

Tuntud blogia Mari-Leen Albersi aka Marimelli kaasa, fotograaf Meelis Tomson tunnistas hiljuti, et tema lapsepõlv polnud kiita, vanemad olid karmid ja et teda peksti iga pisemagi pahateo eest. Peksti nii, et veri voolas.

FOTO: Sotsiaalmeedia

Täna koos Mari-Leenuga pisipoeg Hedonit kasvatav  Meelis loodab, et oma lugu rääkides leiavad tuge samasuguses olukorras olnud või olevad inimesed.

Milline oli Meelise lapsepõlv? Loe ja minesta!

Nimelt olles oma depressiooniga käinud erinevate eriala spetsialistide juures oleme ikka ja jälle jõudnud ühe tõdemuseni: kõik saab alguse lapsepõlvest. See on kuidagi nii klišeelik aga ometigi on see tõde – kuigi ka mina ei tahtnud seda alguses tunnistada. Aga mida rohkem ma seanssidel käin ja neid intsidente ja oma elulugu lahkan, seda rohkem saan ma aru, kui oluline on see, kuidas sind lapsena koheldakse või mida sinuga tehakse.

Näiteks tegi Leenu ükspäev kodus süüa ja hakkas toidule soola panema. Kuid tops kukkus maha ja sool lendas välja. Iseenesest tavaline asi, juhtub kõigiga. Kuid minule tõi see meelde ühe mälestuse. Olin ma ehk umbes 6-8aastane, ega täpselt ei mäletagi, ja olin hakkama saanud mingi pahandusega. Ja mida tehakse nende lastega, kes teevad pahandust?

Antakse vitsa. Ja seda niimoodi, et kui esialgu on pikad ja sirged oksad, siis pärast karistamist on järel ainult väike nutsakas. Jah, just nii karistati mind. Mitte just iga kord, aga enamasti. Kui vitsad olid ribadeks pekstud ja ma kõik need jupid ja jäägid enda toast üles korjanud olin ning vere oma jalgadelt maha pesnud, tuli üllatus.

Ema tõi mulle köögist jämesoola topsi ning seda soola pidin ma siis oma vitstest katki pekstud jalgadele hõõruma. Kui ma seda siiski piisavalt korralikult ei teinud, oli ema koheselt abiks seda ise tegema. Vot selline mälestus siis soolaga.

Ega vanemad mind alati ei peksnud..., aga vahel tehti haiget muul moel...

Aga ega siis asi alati nii hull ei olnud. Ma ei saanud pidevalt peksa. Ema oli mind alati valmis ka lahtise käega “kostitama” või tutistama, nii et peas olid augud ja tuba juuksetutsakaid täis. Ma ütleks, et ka see oli tavaline. Sellist asja võisin saada iga asja eest, mis emale ei meeldinud. Olenemata sellest, kui vana ma olin.

See näide on nüüd siis suhteliselt hiljutine asi. Käisin 12. klassis ja siis oli veel viimane aeg, et breketid panna (noh, sai tasuta). See päev, kui ma need sain ja koju läksin, tervitas mind uksel ema, kes ütles, et näita siis, millised need on. Seda tehes aga sain ma hoopis kõrvakiilu, mida saatis lause: "Issand, sa vaata, milline sa välja näed, vastik vaadata, milline metall-lõust sa oled. Kao oma tuppa." Selle peale ütleks, et aga mis sa siis saatsid mind sinna arsti juurde."

Koridoriga seoses tuleb meelde ka see, kui ma olin kas 6. või 7. klassis ja meie klass pidi korraldama põhikoolidele disko. Ehk siis noh, oodatud 6.-9. klass ja korraldab 7B või noh, midagi sellist. No ja nagu ikka, siis korraldusmeeskond läheb ju varem kohale, et veenduda, kas asjad sujuvad nii, nagu peab. Seda tegin ju ka mina.

Õhtu lõppes ja läksin tagasi koju. Koridori uksel tervitas mind taas ema, kes haaras mind juustest ja tuppa kiskus ning siis kõrvakiile jagama asus. Tema mure oli see, et miks ma nii vara kohale läksin, kui üritus alles kell 18.00 hakkas. Ma vist läksin 17.00. “Mida sul oli vaja sinna nii vara ronida?” ja nüüd tuleb põhilause: "Mis sul oli vaja mingi eide vitukarvu hammastega üle lugeda või?" Nagu kuidas palun? Kust üldse tuleb selline mõte?"

Ma jätan siinkohal asja katki. Kuid siiski lisan ühe asja. Nimelt käisin ma Leenuga eelmise aasta lõpus Tartus ja rääkisin emaga nendest asjadest, mida ta minuga teinud on. Loomulikult väitis ta, et misasja, seda pole olnud ja unusta ära. Kuid kui Leenu juua juurde tellima läks, oli ta minus väga pettunud. “Miks sa pead kõigest selle eidega rääkima, mõni asi oleks ju meie teada võinud ka jääda.”

Seega ta ikkagi mäletab, aga noh jah, mis olnud, see olnud. Elame edasi. Ka mina elan edasi, lihtsalt natukene teistmoodi, kui varem...

FOTO: marimell.ee

Tagasi üles