Kontsert nagu Itaalia käekott

Austraalia popdiiva Kylie Minogue’i maailmaturnee lavaseade on inspireeritud antiikmütoloogiast. Foto: Jelena Rudi

Väljas oli nii külm, et kartsin juba, et kui Rocca al Mare suurhalli soojaks kütta ei jõuta, peab vaene Kylie kampsunis esinema, aga õnneks olid kõik küttesüsteemid ülesannete kõrgusel. Sooja lisasid ka hot dog’ide küpsetamiseks vajalik aparatuur ja hiiglaslik rahvasumm.

Staariga tuuritav salapärane diskor oli juba puldis ja käias läpakast tuntumaid klubihitte, kuid muutis siis järsku teemat ja kadus maa alla.

Katkestuste jada

Esimesena võttis kohad sisse diiva neljaliikmeline, trummarist, bassimehest, sündimängijast ja kitarristist koosnev bänd, kes nägi välja täpselt sama ilus kui äsja Otsa-kooli nägusamatest poistest kokku kutsutud ansambel.

Ja siis see algaski. Esimesed sissejuhatavad sillerdavad helikombinatsioonid meenutasid natuke Alla Pugatšova lugu «Million alõh roz», aga edasi tuli hoopis midagi muud. Tulid akrobaadid ja võtsid sisse positsioonid.

Algas laul, ja seal ta korraga oligi – valgete tuvidega žongleeriv ning meie jääsüdameisse armunooli lennutav armastuse jumalanna ilmus kui merevahust ja tegi suu soojaks. Mõtlesin elevusega, et «I Should Be So Lucky», et seda kõike näha saan.

Esitati veel paar lugu ja pühiti plats jälle puhtaks. Kõik algas nagu uuesti; duubel kaks. Akrobaadid võtsid sisse positsioonid ja algas laul. Diiva sõitis seekord lavale juba pegasuse seljas. Esitas paar laulu ja kadus jälle lava taha. Paraku jäi üürikeseks ka minu lemmik-aelemislugu «Slow», mida esitati vaid salmi ja refrääni jagu üleminekul ühelt passaažilt teisele.

Piccola Principessa vahetas kleite nagu sokke. Domenico Dolce ja Stefano Gabbana rabasid jälle oma meisterlikkuse ja ilutajuga – artistidel oli tükk sebimist, et kõik kostüümid rahvale ära näidata. Selles vallas olid minu lemmikud valgetest tüllipallidest kostüüm ning ainult kübaraid ja pesu kandvad tantsijate kehad. Kylie’le sobisid imeliselt ka kõik rokokoo stiilis undrukud.

Kui ma etenduse lõpupoole hülgasin oma turvalise koha teise korruse vasakus servas ja asjale eestvaates lähenesin, leidsin enda ees märksa avarama sõu lahti rulluvat. Taipasin, et peale trosside, trummari, turvameeste ja artistide oli etenduses muudki vaadata.

Kreeka punasefiguurilise vaasimaali stiilis pulbitsev graafika, mis portikuse sammaste vahelt muusika taktis läbi libises, oli selle spektaakli üks cool’imaid lahendusi.

Kokkuvõttes võiks öelda, et Kylie’ kontsert mõjus nagu prantssaia rebend või Itaalia käekott – ilus, aga ka veidi juhuslik. Tema armastusele pühendatud ülepaisutatud, pompoossed videod, loverite kuhilad ja muu erutavam kraam kruvis lootust, et näeb midagi veel põnevamat.

Siiski oli hetki, kus leige elevus hakkas kasvama mingiks ägedamaks surinaks – näiteks siis, kui Kylie eluohtlikuna näivas asendis lae all lõõritas, aga kõige enam superhiti «Can’t Get Out of My Head» kõlades, kui ka publik lõpuks hoogu sisse saavat näis.

Üllatav oli selle loo rokilik esitus. Mäletan, et kui Kylie aastal 2001 selle looga minu teadvusesse purjetas, mõjus see teleka vahendusel nagu futuristlik vedelikevahetuseta seks otse mu koduaknas.

Püüdlik matkimine

Ma teadsin, et Kylie teab oma väärtust, oskab ennast nautida, et talle meeldib lesida ja tantsivatest pesumodellidest ümbritsetuna iseendaga ameleda, aga kontserdil polnud üldse nii palju aelemist, kui ma näha lootsin.

Pigem nägi lavalt püüdlikku ja natuke paatoslikku kreeka-maneeri järeleaimamist, mida ilmestasid seksikad kondiväänajad ja eksootilised õhuakrobaadid.

Aga kui ma kunagi koolipõlves Aphroditet vaimusilmas ette manasin, nägi ta välja täpselt nagu Kylie – kütkestavalt ilus, habras ning suure tahtejõu ja kogemustega graatsia.

Kontsert

Kylie Minogue’i kontsert 23. veebruaril Tallinnas Rocca al Mare suurhallis
Maailmaturnee «Aphrodite – Les Folies Tour 2011» kolmas kontsert
Lauljatari esinemist kuulas üle 7000 inimese

Sten Teppan
Raadio 2 saatejuht

Mis ma ikka oskan öelda. Minu eelhäälestus oli kontserdile minnes üsna tagasihoidlik, sest mõned kutsuvad Kylie Minogue’i ju vaese mehe Madonnaks, pealegi keeldus ta enne kontserti igasugustest kontaktidest ajakirjanike ja fännidega. Aga laval, tuleb tunnistada, oli Kylie soe ja äärmiselt professionaalne.

Kontserdi visuaalsed lahendused röövisid palju tähelepanu endale, aga nii palju ikka panin tähele, et oma kohustuslikud hitid kandis Kylie ette. Ja oli väga hea, et ta esitas neid tavapärasest teises võtmes – näiteks «Slow» oli svingiv džäss, «You Should Be So Lucky» klaveriga saadetud ballaad ja «Can’t Get You Out Of My Head» küllaltki raskelt rokkiv. Ja lõpulugu «All The Lovers» oli lihtsalt võimas.

Nii et kokkuvõttes sümpaatne!

Anu Saagim
Elu24 peatoimetaja

Pole eales pöörane Kylie fänn olnud, kuid see lõi mul hinge kinni. Meeletu, meeletu ilu! Andekuse ja unelmate triumf! Sensatsiooniline! Maagiline! Elegantne! Spirituaalne! Eeterlik! Müütiline! Jumalik!

Mul lihtsalt ei jagu ülistavaid sõnu, millega seda imelist muinasjuttu kirjeldada. Kõik oli perfektne – tantsijad, kostüümid, valgustus, veešõu... Ja lisaks välisele särale oskab popdiiva tõepoolest ka LAULDA.

Šõu ekraanidel – veealune maailm, kaunid kreeka jumalad-jumalannad türkiissinises ookeanis, inglid, suled ning absoluutselt briljantne intro – tõi külmavärinad ihule.

«All The Lovers», šõu viimane number, oli mu lemmik, võrratu finaal täiuslikule kontserdile. Imeharva, kui tunned etenduselt lahkudes: ma tahan veel, ma tahan veel, veel, veel...