Ajakirja Naised peatoimetaja tegi Eesti «Da Vinci koodi»
15. märts 2011, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid naisteajakirju juhtinud ajakirja Naised peatoimetaja Inga Raitar teab, millist meelelahutuslikku raamatut naised ostaksid – põneva seiklusega, mida on vürtsitatud ajaloolise tõega ning kus on loomulikult kuhjaga kõikevõitvat, õnneliku lõpuga armastust.
Kui siia lisada veel eestlastest peategelased, kes lahendavad müstilise saladuse, siis on raamatu lugemiseks juba küllaga põhjuseid. Inga Raitari romaan «Elu võti» ongi ühteaegu nii kõige ehedam naistekas kui ka ajalooline seiklusromaan.
Kõik saab alguse Egiptuses, kus 30ndates eluaastates üksiku naisterahva lauda istub hallinevate meelekohtadega keskealine edukas ärimees, kelles «oli rohkem, kui tema ettevõtjavälimuse tagant paistis». Esialgu seovad kahte eestlast ainult nende haruldased nimed – naine kannab ürgset eesti nime Helleke Kirilee ning mees ristiti iidsest viikingite suguvõsast pärinemise tõttu Thorfinniks.
Õiged seiklused algavad, kui ühepäevatuttavad päästavad keset kõrbe elava beduiinipere ema surmast. Tänutäheks kingitakse neile vana kannu moodi ese, milles peituvad Egiptuse muistsete märkide ja ruunimärkidega papüürused.
Arvatavasti iidset saladust või vähemalt tõestust, et «muistsed Läänemere rahvad olid sidemetes Vana-Egiptuse riigiga juba tuhandeid aastaid tagasi», asub tõlkima reklaaminduses töötav sügava ajaloohuviga naine, keda raamatus iseloomustatakse järgnevalt: «Naine tema ees oli nagu sülem üllatusi, ühelgi hetkel ei võinud kindel olla, mis sealt järgmisena tuleb. Ilmselt see oligi omadus, mis Lees Thori võlunud oli. Väljanägemiselt keskmist viisi kenake, kuid mitte silmapaistvalt ilus, meenutas naine matrjoškat, kus iga nuku lahtivõtmise järel ilmus nähtavale uus, seni veel nägemata nukk.»
Papüüruste tõlkimiseks abi otsides satub paar Egiptuses kurikaelte fookusesse, kuid nutikatel eestlastel õnnestub põgeneda, tuues vanad papüürused rasedat teeseldes üle piiri (kunstivargus ei valmista kummalegi probleemi!). Egiptuse papüüruste jahtijad, kellega liitub Hitleri salaorganisatsiooni põhimõtteid järgiv saksa nn kunstikaupmees, ei jäta «vapraid» peategelasi rahule ka Eestis. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, peavad Thor ja Lee selgusele jõudma ka oma suhtes – Thor on abielus, tal on täiskasvanud lapsed.
Inga Raitar seadis endale pretensioonika ülesande kirjutada meie enda «Da Vinci kood». Põnevate seikluste ja huvitavate seoste loomisega sai Raitar suurepäraselt hakkama, danbrownilikku ladusust jääb aga «Elu võtmest» puudu. Lugejat koormatakse liialt jumalate, legendide ja müütidega, liiga palju infot aeglustab tempot. Tugeva toimetaja puudumine, kes andnuks autorile teise pilgu, on üks selle raamatu suuremaid miinuseid.
Uus raamat
Inga Raitar
«Elu võti»
Ajakirjade Kirjastus, 2010