/nginx/o/2011/03/14/537943t1h0dc1.jpg)
„Mehaanik”
Osades Jason Statham, Donald Sutherland, Ben Foster.
Lavastanud Simon West.
1 tund ja 34 minutit.
Hinnang: vaadatav.
Vaata kinode kavasid siit.
Mehaanikute raske elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesolev aasta on alanud Hollywoodile üsna raskelt. Piletitulu on võrreldes mullusega järsult kahanenud ja kinode külastatavus langenud eelmise sajandi viimase kümnendi keskpaiga tasemele. Mitu kindlat hitti pole neile pandud ootusi täitnud ja totaalsete läbikukkumiste arv on olnud hirmuäratav.
Keerulisest olukorrast pääsemise nimel on enamik stuudioid asunud aktiivselt tegelema riskimaandamisega. Üha vähem lastakse ekraanidele filmitegijate originaalloomingut ja üha enam keskendutakse materjalile, mille puhul võib eeldada, et publik on selle olemasolust teadlik.
Tähelepanu keskpunkti on tõusnud igasuguste menukate raamatute, mängude (nii laua kui arvuti) ja koomiksite adaptsioonid ja juba end tõestanud linateoste järjed, eellood ning uusversioonid. Kinodes toimetav „Mehaanik” kuulub viimaste hulka.
Arthur Bishop (Jason Statham) on mehaanik, kuid mitte selle sõna otseses mõttes. Tema tööks on autode asemel inimeste üles löömine ning ta on selles väga hea. Võib-olla isegi parim.
Peale hea sõbra ja ülemuse (Donald Sutherland) surma võtab Bishopiga ühendust kadunukese poeg (Ben Foster), kes ilmutab soovi inimeste tapmise rasket ametit õppida. Alguses pole mehaanik ideest just erilises vaimustuses, sest nooruk on liiga keevaline ja isepäine, kuid hiljem ta nõustub, taipamata, et sellest head nahka ei tule.
„Mehaanik” on 1973. aastal linastunud samanimelise filmi tänapäevastatud uusversioon. Algupärandis astus keskses rollis üles legendaarne märulikangelane Charles Bronson, korduses mitte vähem tuntud Jason Statham. Kiilaneva pealaega Briti näitleja pole ilmselt kõige avarama haardega näitleja, kuid sõnaahtrate tapamasinate kehastamisega saab ta suurepäraselt hakkama, millest annab tunnistust käesolev film. Kahjuks ei suuda Stathami muljetavaldav füüsiline võimekus linateost päästa.
Kui originaali peeti omal ajal üsna huvitavaks filmiks, siis uusversiooni kohta seda enam öelda ei saa. Linateose sisu on üsna tavaline ja kulgeb žanrile omaseid radu algusest lõpuni. Üllatusi pole ja olemasolevad käänakud mõjuvad liiga kunstlikult, et neid uskuma jääda.
Võib ju argumenteerida, et uusversioonid ei peagi väga uuenduslikud olema, sest muidu nad poleks enam uusversioonid, kuid sellega ei saa nõustuda. Iga film peaks suutma oma jalgadel seista, mitte toetuma laenatud kuulsusele. „Mehaanik” küll üritab, kuid ei saa hakkama, mille tõttu on õigustatud küsida: kas selline riskimaandamine tasub ennast ära?