:format(webp)/nginx/o/2017/02/09/6324453t1h5ae0.png)
Ei ole teada, kes ja millal vabamüürlaste «seasulu» šiffri (Pigpen Cipher) ja salakirja välja mõtles, kuid esimesed sellised koodkirjutised pärinevad 18. sajandi algusest.
Video: vabamüürlased kasutasid «seasulu» šifrit (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Wikipedia teatel kasutasid selle mitmeid variante ka Roosiristlaste vennaskonna liikmed, kes nii nagu vabamüürlased, varjasid selle abil oma salainfot ja liikmetevahelist suhtlust.
/nginx/o/2017/02/09/6324437t1h868d.jpg)
Tegelikult on tegemist üsna lihtsa šifriga, kuna kasutatakse tähestikku, kujundeid ja täppi.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/09/6324453t1h5ae0.png)
Igale tähele vastab üks geomeetriline kujund, osade tähtede ja kujundite juures on ka täpp, mis on vastavalt tähele erinevas kohas.
Väidetavalt sai see šiffer kummalise nimetuse, kuna kujundid meenutavad seasulgusid ja täpid vastavad sigadele.
Selliseid märke on vabamüürlaste ja roosiristlaste hauakividel ning tseremooniaalesemetel.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/09/6324435t1hdaa6.jpg)
Matemaatika ja salakoodide teemal raamatuid kirjutanud inglase Simon Singhi sõnul ei ole vabamüürlased esimesed salakirja leiutajad, vaid salakirju ja šifreid on kasutanud mitmed erinevad iidsed kultuurid. Salakirja ja šifreid kasutati ka Rooma impeeriumis. Näiteks Julius Caesar kasutas salakoode, millest üks põhines tähtedel, C-ga tähistati A-d, E-ga aga C-d.
Selle salakirja korral peab sõnumi teada saamiseks minema kolme tähe võrra tagasi.
Singhi sõnul on Vana-Rooma šiffer üsna algeline, vabamüürlaste oma on pisut keerulisem, kuna kaastud on nii tähestik kui kujundid.