Kui saarerahval hõlbustab talvine jäätee mandril käimist ja on vaata et eluliselt tähtis, siis elamusi otsivale mandriinimesele on omamoodi eksootika pöörata rattad rajale, mille jäise kaane all loksub sügav meri.
Kaanetatud merd pidi praamiga võidu Vormsile
9. märts 2011, 11:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüürime praamijärjekorras ootavate autode seast uhkelt läbi ja suundume kadakate vahele, kust pääseb Rohuküla—Sviby jääteele. Tuleb pisut oodata, sest jääle lubatakse minimaalselt kaheminutise ajavahemiku järel.
Kui järelevaataja on autonumbri märkmikusse kribanud, viipab ta lubavalt ning retk võib alata. Liiklusmärgid teatavad, et soovitav sõidukiirus on kuni 25 või 40—70 kilomeetrit tunnis. Vahepealses tempos (25—40 kilomeetrit tunnis) liikuv sõiduk kipub tekitama resonantslaine, mis võib jää lõhkuda. Spidomeetrile heidetud pilk ütleb, et kõik klapib.
Tähtis on jälgida ka seda, et ees ja taga liikuva autoga oleks pikivahe vähemalt 250 meetrit. Liiklus on nagu liiklus ikka: kihutada ja teisi sõitjaid takistada ei tohi ning tuleb hoida mõistlikku vahemaad. Kui jääl nende nõuete vastu eksitakse, võivad tagajärjed olla sootuks karmimad kui maismaal: loodus võib sekkuda ja tee auto rataste alt murda.
Täiesti harjumatu on tõik, et jääteel tuleb käituda tavamõistes reeglitevastaselt ja lahti klõpsata turvavöö. Kui maal on rihm sinu hoidja, siis vees saab sellest takistaja, juhul kui sõiduk peaks läbi jää vajuma. Autojuht teab rääkida, et eriti kriitilistes tingimustes on sõidetud koguni avatud ustega: need takerduvad jää serva taha, kui see peaks pragunema, ja masin ei plärtsata kohe jäisesse sügavikku. Tõrjume kõikvõimalikud kujutluspildid eemale ja loodame, et ees seisvad kümme kilomeetrit on meeleolukad ja turvalised.
Pisut muigama ajab, kui auto navigeerimisseade segadusse minnes kuulutab, et sihtkohani on maad miinus kaks meetrit. Kas ta, nurjatu, tahab meid tõepoolest merepõhja juhatada? Masin jääb siiski masinaks: tema on harjunud, et kui mereületus käsil, suundutakse ikka praamile.
Pilku autoaknast paremale heites näen auto kõrval liuglemas surfajat. Adrenaliinikütt püüab merel vihiseva tuule osavalt purjesse, paneb selle enda kasuks tööle ja liugleb kohati kiireminigi kui meie autoga. Vasemal roomab meist mõnesaja meetri kaugusel praam. Küll see mereliiklus võib ikka kummaline olla: sinu autost sõidab mööda surfaja ning sina jätad selja taha praami!
Püüame kõik silmale harjumatud kaadrid kiiruga läbi autoakna kaamerasse, sest selleks et rahulikult fotokunsti harrastada, jääteel autot seisma jätta ei tohi.
Autosõit on ajavõit ja umbes kümne minuti pärast puudutavadki rattad maad. Oleme kohal. Tuleb välja, et nädalavahetuse ja ilusa ilma puhul on saart avastama sõitnud palju rahvast. Nagu jaanipäev oleks! Vahepeal hakkab isegi pisut piinlik, et turistide hordid talveunes tukkuval maalapil ringi trambivad. Kui oleme saarele tiiru peale teinud, kiirustame tagasi sadama poole, sest pimeda peale jääda ei saa: jäätee on avatud ainult valgel ajal.