Uneekspertide arvates saab tulnukate inimrööve selgitada unehalvatusega

Foto: Panther Media/Scanpix

Nii uneteadlased kui vandenõuteoreetikud on kokku puutunud lugudega, milles räägitakse tulnukatest, kes röövivad katsete eesmärgil inimesi ja sellises olukorras olnud peavad endaga juhtunut reaalseks.

Psühholoogide arvates ei ole tulnukad neid inimesi kunagi röövinud, vaid neil tekkis unehalvatus, mis tõi kaasa ajutise liikumisvõimetuse, kuid samal ajal olid nad ärkvel ja mõistus oli täiesti selge, edastab Daily Mail. 

Maailmas on ufohullus levinud alates 1940. aastatest, mil USAs leidis aset kuulus Roswelli juhtum, kus New Mexicost Roswellist leiti väidetavalt tundmatu lendav objekt, mille pardal olid hukkunud tulnukad.

2015. aastal tehtud uuring näitas, et inimesed usuvad seni tulnukatesse, nendepoolsesse röövimisse ja tulnukate inimkatsetesse.  

Mitme ufoloogi ülestähenduste kohaselt on inimesed, kes enda väitel on sattunud tulnukate katsejänesteks, kogenud hiljem mälukaotust, nad ei tunneta aega, neil on  ebatavalisi terviseprobleeme ja posttraumaatilise stressi sümptomid.

Üks kuulsam tulnukate inimröövi juhtum leidis väidetavalt aset 1961. aastal, mil ameeriklased Betty ja Barney Hill langesid enda sõnul selle ohvriks. Nad sõitsid oma autoga Kanadast Montrealist USAsse New Hampshire'i ja nende pereliikmete teatel jõudsid nad oodatust hiljem kohale ega osanud selgitada, kus nad kaks tundi olid.  

Juhtumit uurinute sõnul võis neil tekkida väsimus, nad parkisid auto kuhugi ja jäid sinna magama ning neil tekkis uneparalüüs, mille jooksul hakkas nende fantaasia tugevalt tööle.

Psühholoogide teatel suudavad enda väitel tulnukate röövi ohvriks langenud detailselt kirjeldada nendega juhtunut ehk neil seguneb reaalsus fantaasiaga.

Mitmed uuringud on näidanud, et mingid juhtumid võivad lapsepõlveaegsed traumad pinnale tuua, need elatakse uuesti läbi ja nii nähaksegi seda, mida tegelikult olemas ei ole.

Betty ja Barney Hilliga juhtunu oli tulnukaröövi klassikaline näide: nende tõmbamine eredalt valgustatud laeva, kehade detailne uurimine, kummalised olendid, kes neid uurisid ja neile teadmata keeles suhtlesid, teiste planeetide külastamine ja lõpuks uuesti Maale tagasi tulemine ning ärkamine paigas, kus oldi enne «röövi».

Neuropsühholoogide arvates tekivad sellised «äraminemised» mitme mõjuri tõttu. Suurt rolli mängib inimese närvisüsteemi tugevus, valemälu, tundlikkus ja fantaasialend, mida saab seostada oimusagaraga.

Kuid kindlasti ka uneparalüüsiga, mil isik jääb magamise ja ärkveloleku piirile. Sel ajal võidakse näha ja tunda asju, mida tavaliselt ei nähta ega tunta. Näiteks enda kõrvalt nägemist, oma keha röövimist tundmatute poolt  ja kuskil katsejäneseks olemist.

Psühholoogide teatel kaasnevad nende juhtumitega «kurja» juuresoleku tunne, kummalise valguse nägemine ja helide kuulmine. Mõnel juhtmil «tõmmatakse» inimene voodist, aknast ja majast välja.

Uurimine näitas, et uneparalüüs tekib tavaliselt REM une faasis, mil nähakse unenägusid, kuid siis võivad tekkida ka lihaste krambid ja paralüüs. Sellisel juhtumil on aju ärkvelolekus, kuid keha alles magab.

Paljud inimesed, kes pidasid end tulnukate röövituteks, tundsid rinnal surumist, nagu oleks keegi neid vajutanud. Enamik uneparalüüsi all kannatanuid magas selili ja nende arvates oli kellelgi lihtne kehale vajutada.

Unehalvatuse juhtum leidis aset näiteks ka ameeriklasest ufoskeptiku Michael Shermeriga, kellel tekkis 83-tunnise jalgrattavõistluse tõttu unepuudus ja unetsüklid läksid paigast.

Shermer kirjeldas hiljem arstidele detailselt, mida ta tundis ja nägi. Ta oleks nagu unes jalutanud ning ta röövisid siis tulnukad, kes nägid välja nagu USA 1960. aastate populaarse teleseriaali «The Invaders» tegelased.

Uurimine näitas, et Shermeril tekkis unepuudusest ajus nii-öelda lühiühendus ja ta aju oli vastuvõtlikum väliskeskkonnast pärinevatele magnetlainetele.

Kanada unearsti Michael Persingeri teatel olid Shermeri oimusagaras neuronite vahelised sünapsid häiritud ning see tõi kaasa  paranormaalse kogemise ja hallutsinatsioonid.  

Teadlaste sõnul ei saa «tulnukateröövi» ohvriks langenud inimesi pidada valetajateks, sest nende aju ja keha annavad signaale, mis panevad neid nägema ja tundma ebatavalist.