1. osa: Üheks päevaks iseseisvust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Koolipoisid soovisid osta püstolit, kuid selle asemel neid hoopis rööviti.

FOTO: ETV

Lauri Vahtre

Täna algav kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Kord nädalas ilmuvad kirjutised kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa, et vaatajal oleks lihtsam eristada ajalootõde - niipalju, kui see meile teada on - seriaali autorite loomingust.

Mis puutub tegelaskujudesse, siis ajaloolised on neist vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kõik ülejäänud on kirjanduslikud. Kuid nende loomisel on kasutatud ajaloolist ainest, peamiselt mitmesuguseid mälestusi, nii et nad peaksid mahtuma ajaloolise tõepäras piiresse.

Elektrijaama ja sadama ümber peetud lahinguis osalesid omakaitse salkade koosseisus ka koolipoisid.

FOTO: ETV

Advokaat Kallstet jälitatakse ja ta otsitakse tänaval läbi, et leida salajasi dokumente, eelkõige ilmselt iseseisvusmanifesti teksti.

FOTO: ETV

Prostituudi rollis särav Anne Veesaar aitab advokaat Artur Kallastel (Marko Matvere) iseseisvusmanifesti peita.

FOTO: ETV

Stseeni, kus maapoiss esmakordselt linna sattudes suuril silmil ringi vahib, on eestlaste ajalugu näinud tuhandeid kordi. Selles mõttes ei olnud Toomas Roo elukäigu algus põrmugi ebatavaline. Ebatavaliseks tegi selle aeg - Roo saabus Tallinna 1917. aasta kevadel, mil nii Eestis kui kogu Vene impeeriumis valitses tavatult lootusrikas meeleolu. Isevalitsus oli veebruaris kukutatud, esimest korda ajaloos kehtisid Vene riigis kõik demokraatlikud vabadused ja näis leiduvat tahet, et nad kehtiks ka edaspidi.

Paraku ei olnud taevas päris pilvitu. Maailmasõda kestis. Vene armee püsis veel koos, kuid avaldas väsimuse märke, nii nagu ka tagala. Polnud sugugi võimatu, et hakkaja mees tuli lihtsalt rindelt tulema, nagu oli seda teinud Tooma isa Joosep.

Joosep soovis rahus kala püüda ja maad harida, kuid leidus juba selliseidki suguvendi, kes ihkasid mõisnikuks. Osvald Kallaste oli üks sellistest. Seadus seda juba ammu ei takistanud, ja kui raha jätkus, võis omandada kasvõi rüütlimõisa. Selliseid talutares sündinud „paruneid" oli tsaariaja lõpuks juba oma poolsada. Tõsi, saksa mõisnikuperesid oli üle kümne korra rohkem.

Ning olid ka linnaeestlased, kes 20. sajandi alguskümnendite jooksul olid saavutanud märkimisväärset edu nii jõukuse kui positsiooni mõttes. Tallinnas oli 1906. aastal noore advokaadi Konstantin Pätsi juhtimisel saavutatud koguni valimisvõit ja võetud linna juhtimine sakslastelt üle. Prominentseid eestlasi oli ka arstide, pedagoogide ja loomeinimeste seas; 1917. aasta sügisel astus esimest korda üles «Siuru» rühmitus. Kuid tulevastes sündmustes omandasid eriti suure tähtsuse just advokaadid, millise ameti pidajana astub meie ette ka Artur Kallaste. Erinevalt oma vennast on ta tõsine rahvuslane, kes on rahvusmeelseks kasvatanud ka oma lapsed.

Rahvuslik meelsus polnud isegi tollal veel enesestmõistetav, kuid eestlaskonnas siiski valdav, võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mistahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muuhulgas koolipoiste omavahelistes suhetes ja viis Indrek Kallaste konfliktini oma vastse klassivenna Toomaga.

Tõsi, punalipud ja sini-must-valged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse.

Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma. Tallinna Nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale, nii nagu Lenini tollane loosung ette nägi. 1. juulil tuli Maanõukogu ehk Maapäev kõigest hoolimata kokku ja hakkas Eestile esimest eestlaste valitsust koostama.

Enamlased selliste arengutega ei leppinud - ei Eestis ega kogu Venemaal. Oktoobris korraldasid nad Petrogradis riigipöörde ja Tallinnaski pidi rätsep Sammal maapoiss Roole kurvalt teatama, et vihane ja käratsev rahvamass on Maapäeva laiali ajanud.

Õnneks jõudis Maapäev enne laialiajamist kuulutada end kõrgeimaks võimuks Eestis ja moodustada organid tegutsemiseks põranda all.

Seda läks vaja varakevadel, veebruaris, mil oli ette näha, et enamlaste juhitud Venemaa, olles Saksamaa ees täiesti kaitsetu, ei suuda ära hoida Eesti sattumist Saksa okupatsiooni alla. Eesti rahvuslikud jõud võtsid kursi täielikule iseseisvusele. Oluline oli, et Saksa väed leiaksid saabudes eest iseseisva riigi, mitte Venemaa provintsi.

Iseseisvusmanifesti tekst valmis 21. veebruaril, see oli vaja avalikult ette lugeda ja üles kleepida. Ülesanne osutus keeruliseks, sest Tallinnas valitsesid alles punased, Läänemaale hakkasid jõudma sakslased, kes kumbki mingist Eesti riigist kuuldagi ei tahtnud. 23. veebruaril õnnestus manifest lõpuks ette lugeda Pärnus ja 24. veebruaril üles kleepida Tallinnas, kus astus kokku ka Vabariigi Valitsus.

Elektrijaama ja sadama ümber toimus hajus lahing taanduvate punamadruste ja omakaitse salkade vahel. Viimastega koos tegutsesid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid. Lahingus langes lätlasest omakaitselane staabikapten Janis Muižnieks (Johann Muischneek). Tooma ja Indreku klassivend Kalnieks, kellele kaasa tundsime, olgu viiteks sellele esimesena Eesti Vabariigi eest langenud mehele.

Kaunil päikesepaistelisel 25. veebruaril loeti iseseisvusmanifest ette kirikuis ja helistati kelli, koolides toimusid pidulikud aktused. Paraku sisenesid Saksa üksused juba samal päeval Tallinna ja Eesti Vabariigi asutuste tegevus peatati. Nagu Artur Kallaste koos teiste iseseisvusidee kandjatega nii ettenägelikult mõistis, pidi tuleviku otsustama maailmasõja tulemus.

Tagasi üles