Rahvuslik meelsus polnud isegi tollal veel enesestmõistetav, kuid eestlaskonnas siiski valdav, võisteldes levivate pahempoolsete ideedega, 1917. aastal juba ka jäiga enamlusega. Enamlased olid mistahes rahvuslike taotluste vastu ja siit ka vastastikune vaen, mis avaldus muuhulgas koolipoiste omavahelistes suhetes ja viis Indrek Kallaste konfliktini oma vastse klassivenna Toomaga.
Tõsi, punalipud ja sini-must-valged olid tol kevadel korra ka kõrvuti lehvinud. See juhtus märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse.
Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma. Tallinna Nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale, nii nagu Lenini tollane loosung ette nägi. 1. juulil tuli Maanõukogu ehk Maapäev kõigest hoolimata kokku ja hakkas Eestile esimest eestlaste valitsust koostama.
Enamlased selliste arengutega ei leppinud - ei Eestis ega kogu Venemaal. Oktoobris korraldasid nad Petrogradis riigipöörde ja Tallinnaski pidi rätsep Sammal maapoiss Roole kurvalt teatama, et vihane ja käratsev rahvamass on Maapäeva laiali ajanud.
Õnneks jõudis Maapäev enne laialiajamist kuulutada end kõrgeimaks võimuks Eestis ja moodustada organid tegutsemiseks põranda all.
Seda läks vaja varakevadel, veebruaris, mil oli ette näha, et enamlaste juhitud Venemaa, olles Saksamaa ees täiesti kaitsetu, ei suuda ära hoida Eesti sattumist Saksa okupatsiooni alla. Eesti rahvuslikud jõud võtsid kursi täielikule iseseisvusele. Oluline oli, et Saksa väed leiaksid saabudes eest iseseisva riigi, mitte Venemaa provintsi.
