Suhted: Muna on targem kui kana

Foto: Ardi Truija/Pärnu Postimees

Lisandra on noor lõbus lesk, kellel pole suuremat soovi kui uuesti tanu alla saada. Paraku jättis lahkunud abikaasa talle päranduseks muna, kes oma ninatarkuse ja kiuslike mässuavaldustega kanale ja kukelegi koha kätte näitab.

Lisandra mees sai lõplikult kaineks vist alles taevas või põrgus, olenevalt sellest, kuhu kanti joomase peaga autoavarii teinud sohvri hing suuna võttis. Lisandrale jäid temast maha lagunev maamajake, kesik, kaks utte, koer ja kümneaastane poeg. Aastakese kombekalt leinanud, tundis naine, et on tagumine aeg uus mees majja tuua, kes elamist siit-sealt pisut kohendaks ja lesele sängirõõmegi pakuks.

Aaron oli musta juhti mehepoeg, tulise hingega romantik, kes ühtviisi palavalt armastas kitarri, mootorratast ja oma naist. Aga asi see ühel lõbusal lesel, kel pealegi büst ahvatlevalt trimmis, tagumik kenasti pruntis ja näolappki igat pidi jumekas, südame külge kasvanud isane pere juurest ära meelitada.

Ei kulunudki palju aega, kui Aaron istus kodustatult Lisandra tagatoas, mis ühtlasi täitis ka magamiskambri ülesannet, mekkis kohvi kõrvale konjakit ja siples pooluppununa lese helesinistes nukusilmades.
Õhtul, kui padjad voodis kohevaks soputatud ja tekiäär kutsuvalt tagasi keeratud, ilmus platsi takistus. Takistuse nimi oli Jakko, kes peaaegu tosin aastat vana ja kes oli otsuseks võtnud nii praegune kui ka kõik tulevased võõrasisakandidaadid majast välja süüa.
“Mine magama, Jakko!” manitses ema. “Kell on juba palju ja homme on ju koolipäev.”
“Siis lähen, kui õhk puhas!” teatas väike ninatark ja pani televiisori mängima.

Lisandra pilgus asendus hillitsetud kannatlikkus vihasööstuga. “Mine oma tuppa, ja kohe!” lõi naine käed võimukalt puusa. Poiss venitas enese vastumeelselt püsti ja loivas uksest välja.
Aaron kohmitses alles Lisandra rinnahoidja haakide kallal, kui poiss oli toas tagasi. “Ema, mul hammas valutab, anna mulle mingit tabletti!” Naine pani suure hädaga lahti pusitud haagid uuesti kinni, ohkas ja siirdus pojale valuvaigistit otsima.
Tagasi tulnud, leidis ta Aaroni pükse jalga sikutamas. “Ei saa sellest asjast täna asja, kuradi poisiklutt peletas kihu minema!” Kui naine WCsse läks, leidis ta Jakkole antud tableti potis vee peal hulpimast.

Näpatud õnnehetked

Lisandra üritas pojaga rääkida. Ütles: “Saa ometi aru, su ema tahab ka õnnelik olla!”
“Kas mina siis polegi su õnn?” pareeris Jakko, andes kogu oma olekuga märku, et talle meeldib olla pigem juht kui jünger.
“Muidugi oled, aga naised vajavad ka teistsugust õnne, seda, et meesterahvas neid hoiaks ja hellitaks.”
“Eks ütle kohe välja, et vajad seksi!” ühmas perepoeg, naeratus kitsukesel elutargal näol nagu peensusteni viimistletud lisadetail.
Lisandra lõi kaht kätt kokku. “Aga sullegi on ju uut isa vaja, kelle käest nõu ja abi paluda,” virutas ta viimase trumbi lauale.

“Isa pole lillevaas, et kui katki kukub, siis ostame uue,” porises poiss. “Ma armastasin oma isa ega taha kedagi tema asemele, pealegi veel teiste laste isa.”
Aaron ei osanud muud välja mõelda, kui püüdis Jakkot kingitustega ära osta. Poiss võttis kõik kallid konstruktorikomplektid, lennukimudelid ja firmasiltidega rõivad kitsi “aitähi” saatel vastu, ent niipea, kui Aaron tegi katset kas või Lisandra kätt silitada, leidis jõmpsikas sada ettekäänet, et panna ema ainult tema, Jakko pilli järgi tantsima.

Nii palju, kui mõlema armastaja töö vähegi võimaldas, nauditi teineteise lähedust ajal, mil poiss oli koolis. Samuti ilmus Aaron nagu ehaline Lisandra ukse taha hilisõhtutel, mil arvas tüütu jõnglase ammuilma unehõlmas viibivat. Siiski tundsid mõlemad pidevalt tabamishirmu otsekui keelatud vilja kallal maiustavad teismelised, ja kui Jakko kõrvaltoas tähendusrikkalt köhatas, juhtus sageli, et Aaron lahkus armastuse altarilt torisedes ja käigu pealt rihmapannalt kinnitades.

Peaaegu igal ühisel ööl leidis vanadusest naksuvas maamajakeses aset üks ja seesama dialoog: “Ei tea, kas poiss magab?” –“Enne sinu tulekut magas nagu kott, vaevalt ta ärkab.” – “Oota sa seda!”
Kord, kui Jakko rõhutatult raskete sammudega magamistoa uksest möödus ja köögis kraani keeras, puhkes Aaron südamest naerma. “Kuule, Lisandra, kas sa tead seda anekdooti, kus mees ja naine kavatsevad seksida, aga pole kindlad, kas poeg magab või mitte? Noh, mees hõikab, et, Ott, too vett! Ott ei kõssagi. Magab! Mees ja naine hakkavad asjaga pihta, kui korraga kostab voodi kõrvalt Oti hääl: “Kaua ma seda veeklaasi siin hoian!” Meie sinuga oleme täpselt sarnases olukorras.”

Poja võim

Laulusalm ütleb, et ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar, selle aga, millega vallid ja kraav toime ei tulnud, viis lõpule poiss nimega Jakko.
Ta hakkas emal töö juures vastas käima, kõndides ta kõrval nagu truu ihukaitsja. Ta õppis kokaraamatu järgi süüa tegema, pöördudes köögis toimetades ema poole: “Proovi, kas maitseb? Mis sa sellest soustist arvad? Kas pole nämma, mis?”
Laua taga konutav Aaron oli tema jaoks õhk, millest ta läbi vaatas, nii et vaene mees ei saanud teinekord enam isegi aru, kus lõppes tema ja algas tühi koht. “Hakkame pärast õhtusööki koos filmi vaatama, ema!” palus poiss maailma kõige kuulekama lapse häälega. “See on jube põnev, tead!”

Ehkki Lisandra heitis mehe poole andekspaluvaid pilke, kohmitses Aaron ennast minekule. Lõbus lesk lamas unetuna külmas sängis, olles surmkindel, et ükski armastus ei ela üle tervet pikka ööd ootamist. Ent ometi elas, ja mitte ainult üht ööd.
Et armastatud meest ja poega teineteisele lähendada, otsustas Lisandra korraldada väljasõidu koos pikniku, supluse, päevitamise ja paadisõiduga, ent seegi ettevõtmine oli määratud untsu minema.
Pärast seda, kui väikesele järvele oli aerupaadiga ring peale tehtud ja kaldaliival hea isuga einestatud, unustasid Aaron ja Lisandra endid liiga pikalt ja liiga lähestikku ujuma ning teineteist vallatult veega pritsima.

Kui oli aeg kojuminekuks riietuda, avastas Aaron, et liivale laotatud garderoobist olid alles vaid sokid, sandaalid ja see hilp, millega sai katta keha ülemist poolt. “Mina ei tea midagi, päikese käes tuli magus uni peale,” raputas Jakko muiates pead, kui temalt ärakaranud pükste kohta aru päriti. “Inimesed käivad siin edasi-tagasi, küllap keegi pätsas su teksased ära.”

Kui Aaron seal maalilise järve taustal seisis, säärane mustlasliku iluga mehepoeg ruudulises särgis, sokkides ja nappides ujukates, karvaseid kintse katmas mahedad kõrkjavarjud, ei suutnud Lisandra ohjeldamatut naeru tagasi hoida. See naer sai talle saatuslikuks.
“Kuradi lollakad, üks napakam kui teine!” kiunatas solvatud armuke, hüppas autosse ja vajutas gaasi põhja. Lisandra teadis, et etenduse “Täiuslik perekond” idee autori ja lavastajana oli ta lootusetult läbi kukkunud. Vaadanud aga poja kelmidesse silmadesse, milles ta täna esimest korda ulatus märkama ka sootuks mittelapselikku murevarjundit, puhkes ta uuesti naerma. Sedapuhku kergendusest.