Milles peitus Vana-Rooma «vormel-1» saladus ?

Kaader 2016. aasta filmist «Ben-Hur»

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Rooma impeeriumis leidis aset mitmeid vaatemänge, mis olid suunatud massidele, et neid meelelahutusega kontrolli all hoida.

Lisaks teatrile, muusikale ja gladiaatrorite võitlusele pakkusid rahvale huvi ka kaarikute võidusõidud milles tekkis sageli eluohtlikke olukordi, kuid kaarikujuhid olid üsna osavad neid vältima, edastab seeker.com.

Arheolooge ja ajaloolasi huvitas, kuidas kaarikujuhid suutsid kiirel sõidul hobuseid ohjata ja õnnetusi vältida. Mitmetes Hollywoodi filmides on näha kaarikute võiduajamisi, kaasa arvatud menufilmis «Ben-Hur», mille 1959. aasta variandis mängib peaosa Charlton Heston ja 2016. aasta omas Jack Huston. Neid mõlemaid näitlejaid näeb filmis ka kaarikutega sõitmas, kuid uurijate sõnul ei oleks need tegelased pruukinud päriselu võiduajamistel ellu jääda.

Arheoloogide sõnul ei olnud Vana-Rooma võidusõidukaarik liiga suur ega raske, kuid kiiresti sõitmiseks oli vaja ühel rattal lisavarustust.  

USA Wisconsini ülikooli teadlased eesotsas Bela Sandoriga uurisid 2000 aasta vanust kaarikumudelit, mis leiti Tiberi jõest 1890. aastatel ja mis on näitusel Briti muuseumis.

«Kaarikute võiduajamised olid siis nagu tänapäeva vormel-1 võistlused. Roomlased tahtsid oma «hobujõududega» väga kiiresti liikuda nagu nüüdisajal autodega ja neil oli selleks oma nipp. Selleks pandi kaherattalise kaariku paremale rattale rauast lint, mis aitas kiirusele kaasa, kuid oli vajadusel ka piduriks,» selgitasid uurijad.

Vana-Roomas kandis kaherattaline kaarik, mida vedasid kaks hobust nimetust «biga». See kaalus umbes 25 – 30 kilogrammi, ratta diameeter oli 65 sentimeetrit ja rataste vaheline kaugus 155 sentimeetrit.

Tiberist leitud mudeli uurimine näitas, et kaariku paremal rattal oli metallist osa, mis suure tõenäosusega pandi puidust ratast tugevdama.

Kuna hoburakendit on kergem pöörata vasakule, siis enamik võiduajamisi toimus kella liikumisele vastassuunas.

«Paremale rattale paigaldatud «rehv» töötas väga hästi ovaalsetel areenidel, kus tuli alati pöörata vasemale. Kiirel sõidul kaldus kaarik siis paremale ja parem ratas sai lisakoormuse. Sõidu ja ratta dünaamika seisukohalt oli õige tugevdada «rehviga» paremat ratast. Tänapäeval saab umbes midagi sellist kogeda ühissõidukis püsti seistes, kui buss teeb järsu vasakpöörde ja kõik kalduvad paremale,» selgitas teadlane Bela Sandor.

Samas ei pruukinud see metallosa anda suurimat kiirust, kuid võis siiski aidata takistada kaariku mitte ümberminemist või ratta kahjustada saamist.

«Roomlased katsetasid oma «rehvidega». Ilma rauast «rehvita» kukkus parem ratas sageli ära, kui aga mõlemal rattal oli rauast «rehv», siis muutus sõit aeglasemaks, seega panid roomlased sellise «rehvi» ainult paremale rattale, kuna see lisas kaarikule kiirust ja aitas õnnetusi ära hoida,» selgitas Sandor.

Sandori arvutused näitasid, et kaarikud, mille ratastel ei olnud rauast «rehve», oli võiduvõimalus 50 protsenti, kahe rauast «rehviga» kaarikutel kahanes võiduvõimalus 30 protsendini.

Sandori sõnul on «Ben-Hur» filmi peategelase kaariku võiduvõimalus alla viie protsendi.

«Kui Vana-Rooma kaarikul oli paremal rattal rauast «rehv», siis suurendas see nii ohutust, vastupidavust kui võiduvõimalust,» kinnitas teadlane.  

Egiptuses Kairos asuva Ameerika ülikooli teadlase André Veldmeijeri sõnul on Vana-Rooma kaarikute võiduajamises veel saladusi, mille jälile ei ole veel jõutud. 

Tagasi üles