Milline oli huumor keskajal?

Lehekülg keskaegsest saagast

FOTO: General/Scanpix

Alates inimkonna algusaegadest on inimestele meeldinud naerda ja nalja visata ning huumor on osa meie igapäevaelust.

Ajaloolised allikad ja dokumendid näitavad, et meie esivanemad hindasid nalja sama palju kui meie hindame seda tänapäeval, edastab messagetoeagle.com.

Briti raamatukogus on varakeskajast pärit käsikiri, milles olev tekst vanaiirikeelne lubab oletada, et see on umbes 1000 aasta vanune ja selles olevat nalja peetakse üheks vanemaks üles kirjutatud naljaks.

Ajaloolased on uurinud Islandi saagasid ja nende kohaselt meeldis viikingitele must huumor ja nad heitsid nalja isegi lahingumöllus olles. Põhjala meresõitjatest vallutajad eelistasid segu sarkasmist, irooniast ja lihtsakoelisest naljast. Viikingite suhtumine oli, et kui surm on silme ees, siis ei tasuks siitilmast lahkuda kurvana, vaid nalja visates.

Lehekülg keskaegsest saagast

FOTO: General/Scanpix

Norra Oslo ülikooli arheoloogia, ajaloo ja konserveerimisosakonna esindaja Beate Albrigtsen Pederseni sõnul peetakse keskaega süngeks, julmaks ja naeruvaeseks ajaks, kuid tegelikult ei olnud see nii, sest inimesed oskasid ka siis hinnata head nalja. 

Nii nagu varem ja hiljem, aitas ka keskajal nali luua isiklikke sidemeid, leida sõpru ja koostööpartnereid. Samas sõltus nalja sisu isiku soost, vanusest ja sotsiaalsesse klassi kuulumisest. Nalja abil sai eraldada sõbrad vaenlastest ning nalja viskamine ja tänapäeva mõistes anekdootide rääkimine oli ajaviitmise viis.

Pedersen uuris nalja tegemist ja huumorit keskajal, tema eriliseks huviks oli meelelahutus ja naljad 13. sajandi Norras ja Islandil.

Uurija sõnul aitavad naljad ja huumor ühiskonda ja kaaslasi kritiseerida ning neid paremaks muuta, kuid vastavalt aja ja inimeste muutumisele muutub ka huumor.

Pederseni sõnul loeti keskajal saagasid just neis leiduva õpetliku tõttu ja see «õppematerjal» ei olnud ainult tõsise sisuga, vaid osaliselt nalja vormis, sest juba siis teati, et nali jääb paremini meelde kui tavaline tekst.

Ta lisas, et Norra ja Islandi eliit ei naernud enda üle, pigem teiste vigade üle, kuna see tekitas sõpruskonda kuulumise tunde.

Pederseni analüüsi kohaselt kasutati keskajal sarkastilis kommentaare, kuid puudus eneseiroonia, sest nali oli suunatud vaenlasele ja tema näitamisele halvas valguses. Seevastu tänapäeval kasutatakse eneseirooniat lailadaselt, kuna see lubab naerda nii enda kui teiste vigade üle.

Pederseni sõnul muutus Norras huumor 13. sajandil, sest siis jäid rivaalitsevad kogukonnajuhid ajalukku, levis ristiusk ja riik sai ühtse kuninga. Ühiskondlik muutus mõjutas kõiki sotsiaalseid klasse, muutusid nii eliidi kui teiste klasside kultuur ja naljad.

Lehekülg keskaegsest saagast

FOTO: General/Scanpix

14. sajandil hakkavad Norra aadlikud kasutama enseirooniat, enam ei tehtud nalja vaid vaenlaste kulul ning suhtumine nalja muutub vabamaks. Kui varasemal ajal oli sageli juhtumeid, mil naeru alla sattunu hakkas kätte maksma, siis hiljem hoidis ta pea uhkelt püsti ega lasknud end sellest häirida.

Teadlane vaatas läbi rea saagasid, milles oli juttu nii valitsejatest kui ideoloogilisi kirjutisi, kuid neis oli ka naljalugusid.

«Otsisin saagadest nalju, nii igapäevaseid ja labaseid kui intelligentseid ja ühiskonnakriitilisi. Kuigi otseselt ei ole öeldud, et tegemist on naljaga, on ikkagi saada aru, et tekst on mõeldid sellena,» lausus Pedersen.

Teadlase sõnul ei eksisteerinud keskajal terminit «huumor», mis on hilisem leiutis, sest seda on keeruline defineerida, kuid keskajal olid naljalood, mis puudutasid mitmesuguseid inimelu tahke.

Saagad ja neis leiduv huumor ei oldud mõeldud kirjaoskamatu lihtrahva jaoks, vaid eliidile. Seega on raske öelda, millised olid lihtrahva naljad, kuid oletatakse, et lähimate inimeste ja keskkonaga seotud.

Juba siis kasutati poliitilisi nalju, et rivaalitseda ja konflikte luua. Vastavalt sellele, kas aadlik naeris nalja üle või mitte, sai ta näidata oma poliitilist meelsust ja seda, kelle poolt ta on.

Keskajal hinnati ka musta huumorit, sest see aitas karmi tegelikkusega toime tulla.

«Tavaliselt kasutati musta huumorit siis, kui keegi oli suremas või surnud. Üks tüüpilisemaid näiteid on Njáls Sagas, kus mõõgavõitlus lõpeb sellega, et üks võitleja lõikab teise võitleja jala ära. Kol, mees, kes jäi ühest jalast ilma, vaatab jalakohta üllatusega. Teine mees sõnab siis, et ei ole vaja vaadata, sest seal kus varem oli jalg, ei ole seda enam. Me võime pidada seda elulõpu julmaks ja kuivaks naljaks, kuid see oligi sellisena mõeldud, et teispoolsusesse minejal kergem oleks,» selgitas teadlane.

Tagasi üles