Berliinis Hõbekaruga pärjatud film "Armastuse ühendriigid" jõudis Eesti kinodesse

„Armastuse ühendriigid“ on nüansirikas ja peenekoeline, ootamatult arenevate suhete lugu. Tänavusel Berlinalel sai film Hõbekaru parima stsenaariumi eest. Foto: Filmi promo

Film „Armastuse ühendriigid“ on nüansirikas ja peenekoeline, ootamatult arenevate suhete lugu. Tänavusel Berlinalel sai film Hõbekaru parima stsenaariumi eest ja nüüd on seda võimalik nautida ka Eesti filmisõpradel.

Foto: Filmi promo

Filmi sünopsis:

Poola, 1990. Muutuste tuuled puhuvad Poolas. Käimas on vabaduse esimene eufooriline aasta, kuid pinna all pulbitseb teadmatus tuleviku suhtes. Neli väga erinevat naist tahavad leida midagi muud, kui neile pakub hetk milles nad elavad. Agata on õnnetus abielus siplev noor ema, kes otsib lohutust teises samuti võimatus suhtes. Vanem õpetaja Renata ei suuda ära imestada oma naabrit Marzenat – endist ilududkuningannat, kelle mees töötab Saksamaal. Marzena õde Iza töötab direktorina, olles armunud ühte oma õpilase isasse.

Režissöör: Tomasz Wasilewski

Osades: Julia Kijowska, Magdalena Cielecka, Dorota Kolak, Marta Nieradkiewicz, Andrzej Chyra

Tomasz Wasilewski

Sündinud 1980. Poola stsenarist ja filmirežissöör. Tomaszi karjäär sai alguse väikese eelarvega mängufilmist “Magamistoas” (“W sypialni”), mille esilinastus toimus 2012 aastal Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil. Film rändas ühelt festivalilt teisele, noppides igal pool auhindu. Tema teise filmi, “Hõljuvad pilvelõhkujad” (“Płynace Wiezowce”), maailmaesilinastus toimus 2013 aastal Tribeca filmifestivalil. Ka sellel filmil oli festivakliringikondades suur edu, võites mitmeid auhindu, neist nimekaim 2013 aastal Karlovy Varys võidetud “East of the West” parima debüüdi laureaaditiitel. 

Foto: Filmi promo

Intervjuu Tomas Wasilewskiga

Sa tegid 2012 aastal filmi “Magamistoas”. See oli sinu esimene iseseisev töö, lugu mehe ja naise kohtumisest. Aasta hiljem nägime me “Hõljuvates pilvelõhkujates” armastuskolmnurka, filmist endast sai festivalide hitt. “Armstuse Ühendriigid” on sinu kolmas mängufilm. Nelja naise lugu, sekka melanhooliat ja Poola riigi muutumist üheksakümnendatel. Kust kohast see mõte  tuli?

“Armastuse Ühendriigid” põhineb minu mälupiltidel, mis kinnistusid kümne aastase poisi – st minu – mällu üheksakümendatel aastatel. Täiskasvanuna hakkasin ma mõtlema sellele, et milline küll minu vanemate elu võis välja paista ajal, kui nad olid oma kolmekümnendates eluaastates.

Siis sain ma aru, et tollane maailm pakkus neile totaalselt teistsuguseid asju, kui ta pakub mulle tänasel päeval. Nii et selle filmi puhul on tegemist noore mehe mälestuskildude peegeldustega, mehe kes on saanud täiskasvanuks ja õpib hindama teistsuguseid väärtuseid, kui tal enne tavaks oli.

Ma ei alustanud stsenaariumi kirjutamist mingi konkreetse impulsi ajel, nagu see oli mu eelmiste filmidedega, kus ühte filmi inspireeris üks lugu ja teist teine. Alustasin lihtsalt kirjutamist Agata tegelaskujust ja tema lugu inspireeris mind edasi töötama. Mind lummasid lood tollase ajastu naiste saatustest.

Miks?

Naised moodustasid suure osa minu teismeeast, palju suurema kui näiteks poliitka. Ma nägin nii sotsiaalseid kui poliitilisi muudatusi Poolas läbi nende silmade. Elasin tollal sõjaväele kuuluvas betoonmagalas. Meie kõigi isad töötasid samas väeosas, samal ajal kui emad valvasid kodus laste järele. Oma kodudes olid nad üksinda, kohtumiskohtadeks olid trepikojad ja toidupoad.

Naised olid kogu mu maailm. Meie naaber, proua Danuta, astus igal hommikul läbi, et juua tassi teed ja vahetada mu emaga kiirelt uuemaid uudiseid. Nad mõlemad olid koduperenaised. Kahjuks ma ei mäleta enam seda, millest nad rääkisid, kuid mu mälus on säilunud rituaal kui säärane. Naised käisid tihtilugu teineteisel ettehoiatamata külas, naabrite omavahelised suhted olid praegusest märksa mitteametlikumad.

Mulle on mällu kinnistunud mu ema nimepäevapeod – palju naisi laua taga istumas ja tähistamas, samal ajal kui minu isa on tööl New Yorgis. See motiiv on sees ka minu filmis, kui Marzena abikaasa helistab talle Lääne-Saksamaalt.

Stsenaarimiga töötades meenutasid sa neid naisi?

Muidugi, aga ükski filmi tegelaskujudest ei vasta muidugi üks ühele prototüübile. Iga karakter on väljamõeldud tegelane, kes koosneb minu muljetest, mis on kogunenud erinevate inimestega elu jooksul kokku saades. Lapsena käisin ma tantsutunnis. Seega on kohaliku modellikarjäärist unistava iluduskuninganna Marzena (Marta Nieradkiewicz) tantsutunnid väga sarnased neile, kus mina käisin.

Ma mäletan, kuidas õpetaja meie vahel tantsis ja need mälestused inispireerisid mind mitme stseeni puhul filmis. Marzena tegelaskuju põhineb osaliselt minu tollasel naabril, Agnieszka Pachałko'l, kes oli Miss Poola ja Miss International 1993. Ta elas sama hästi kui kõrvalkorteris ja oli tollases Inowrocław'is suur staar.

Kuid jällegi – need kaks nais, st tegelik ja väljamõeldu, ei ole teineteise koopiad. Agnieszkal olid pikad tumedad lokkis juuksed ja ma mäletan kuidas ta kirikusse minnes, kandis valget rebasenahast kasukat. Ta peaaegu kiirgas. Marzena on jällegi tagasihoidlik, väike blond tüdruk. Või kui ma töötasin Iza tegelaskuju kallal – teda mängib Magdalena Cielecka – siis ma meenutasin enda koolidirektorit.

“Armastuse Ühendriikides” tuletad sa meelde nii inmesi kui kohti nagu näiteks kohalik videopood. On see koht, mida sa külastasid tihti?

Enne kui mu isa ostis Lääne-Saksamaalt meile videomaki, armastasin ma käia videofilmide poes, et lihtsalt tunda ennast ümbritsetuna filmidest. Filmide pealkirjade lugemine oli kõik, mida ma sel hetkel endale lubada suutsin. Mäletan, et igale teisele kassetile oli kirjutatud kas “Rambo”, “Dirty Dancing” või “Pretty Woman”.

Kedagi ei huvitanud sel ajal autriõigused, nii et sa võisid leida ka kaks filmi salvestatuna ühele kassetile. Säärastes kohtades sa muidugi ei kohanud Federico Fellini või Ingmar Bergmani meistritöid. Kes see säärases kohas sul hakkab vaatama Ingmar Bergmani? Inimesed tahtsid muutusi, tahtsid ennast hästi tunda. Nad tahtsid näha ameerika filme.

Aga mida ma öleda tahan on see, et isegi kui mu pea on täis minu isiklikke mälestusi nendest aegadest, siis see millest räägib “Armastuse Ühendriigid”, on ürgne lugu inimhingest. Ma usun, et inimeste emotsioonid jäävad alati samaks. Sa armastad ju ikka ühesuguse intensiivsusega, olgu aastaarvuks 1883 või 2016.

Ometigi võivad mingid poliitilised ja sotsiaalsed ideed mõjutada inimeste mõtteviisi ja Iäbi sellega ka nende igapäevast elu. Kui filmi peategelased elaksid tänases päevas, siis nende emotsioonid oleksid samad, kuid valikud teised.

Ilmselt oleksid valikud kergemad?

Ilmselt küll. Näiteks kakskümmend viis aastat tagasi olid lahutused väga haruldased, vähemalt minu ümbruskonnas. Ma olin kuueteist aastane, kui esimest korda kohtasin tüdrukut, kelle vanemad olid lahutatud. Mäletan, et see šokeeris mind ja ma ei teadnud, kuidas ma ennast tema seltskonnas üleval peaks pidama.

Tänapäeval on lahutamine tavaline toiming, kuid sellegi poolest elavad paljud mittetöötavates abieludes edasi. Kui palju raskem pidi olema elu siis, kui paar elas kõigele lisaks veel klaustrofoobilises ühiskonnas?

Kas sa kirjutad rolle mõeldes kindlatele näitlejannadele?

Ei, aga ma teadsin täpselt, milline iga tegleaskuju välja nägema peab. Kui ma olin vastavad näitlejannad leidnud, hakkasime me koos tegelaskujusid üles ehitama.

Kas filmi pealkirjal on mingi eriline tähendus?

Minu jaoks tähistab “armastuse ühendriigid” ennekõike kangelannade emotsioone. See ei tähenda kindlasti ainult puhast armastust, sinna mahub kõike – iha, lootust, himu. Ja mahub ka valu, segadust, hirmu, eraldatust. Need tunded on tuttavad minu kõigile tegelastele, mitte ainult naistele, kuigi nemad on loos kesksed tegelaskujud. Agata, Marzena, Iza ja Renata on teinteteisega ühendatud ja minu jaoks kehastavad nad korraga kõiki naisi.

Vaata filmi treilerit!