Moelooja Oksana Tandit avaldas oma edu võtme ja tööalased pinged

Oksana Tandit esitles Vihula Mõisas SS’17 suvekollektsiooni «Valged ööd»

FOTO: Olga Makina

Ilmunud on detsembrikuu Tööelu ning koos sellega järjekordsed 7 hetke, kus seekord jagab soovitusi moelooja Oksana Tandit.

Mis on teie esimene töökoht ja kirkaim mälestus sellest?

Kuueteistkümneselt olin ma pioneerilaagris kasvataja. Tegelikult olin ma viisteist, aga alla kuueteistaastased ei võinud kasvatajad olla. Ma olin sunnitud ütlema, et ma olen kuusteist. Mulle väga meeldis lastega töötada. Olen olemuselt organisaator. Mul ei olnud probleemi korraldada neile iludusvõistluseid, konkursse ja kõiksugu üritusi. Ma saan lastega hästi läbi. Kuna mu ema on õpetaja, siis olen ma tahtnud tegelikult õpetajaks saada. Lapsepõlves oli mul alati tugev tunne, et ma tean, kuidas asju teha.

Tartu ülikoolis õppisin ma vene keelt ja vene kirjandust, aga see jäi lõpetamata, sest ma ei näinud tollal sellel perspektiivi. Olid üheksakümnendad ja mul oli tunne, et vene keelega seonduvat ei vaja enam keegi. Ma tulin Tallinnasse tööle ja sain sekretäriks Taekwondo erakooli. Võib-olla kirkaim mäletus ongi sealt, sest just tollal sain ma aru, et initsiatiivikus on väga oluline. Ma pakkusin seal välja, et teha ka tantsurühm. Loomulikult anti mulle võimalus. Tuleb olla ise pealehakkaja ja organiseerida endale tegevust. See initsiatiivikus andis mulle tantsurühma juhendaja kogemuse. Hiljem avasin omaenda tantsukooli.

Oksana Tandit esitles Vihula Mõisas SS’17 suvekollektsiooni «Valged ööd»

FOTO: Olga Makina

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Esimene töökogemus on väga oluline. Ma olen õppinud erinevaid asju ja tegelenud erinevate aladega, sest mul on alati olnud tunne, et elu on liiga lühike. Üheksakümnendatel töötasin ma näiteks ettevõttes, kus juhatuse koosolekud olid ülisalajased. Kõik sekretärid, õpetajad ja treenerid pidid lahkuma, kui omanikud rääkima hakkasid. Mulle see ei meeldinud. Me kõik ju töötasime selles ettevõttes, aga meie eest hoiti asju saladuses. Mina tahan, et töötajad oleksid kursis ja et nad teaksid, mis ettevõttes toimub. Nad peaksid teadma, mis on ettevõtte plussid ja miinused, millised on ootused, kui palju me teenime, kui palju me tahaks teenida ja muud taolist. Minu meelest on väga oluline olla avatud, vähemalt oma ettevõtte siseselt. Mulle tundub see kuidagi aus. Inimesed peavad teadma, kuidas firmal läheb. Võib-olla oli selline salatsev lähenemine meie kapitalismi alguse asi. Kokkuvõttes õpetasid kunagised ülemused mulle, et läbipaistvus ja avatus on organisatsioonis äärmiselt olulised.

Kui oleks saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Ma olen väga iseseisev tüüp. Ma olen alati olnud kindel, et ma teen õiget asja õigel viisil. Veidi kõhklusi tekitab mulle ülikooli lõpetamisega seonduv. Mõnes mõttes tahaks ma seda noorele endale väga soovitada, et lõpeta ülikool ära, kui sa seal juba oled. Soovitaks õppida keeli, aga kui ma mõtlen, siis ma olen seda päris palju teinud. Ilmselt soovitaks olla ka initsiatiivikas aga jällegi – ma olen ju olnud. Ma arvan, et kuulata vanemaid ja targemaid. See oleks asi, mida tasuks osata. 

Oksana Tandit esitles Vihula Mõisas SS’17 suvekollektsiooni «Valged ööd»

FOTO: Olga Makina

Nimetage kolm asja, mida töö on õpetanud?

Iga päev on uued õppetunnid. Loomemajanduse sektoris peab olema väga loov. Isegi ajast peab natukene ees olema. Tuleb aru saada, mis maailmas toimub ja millised on trendid. Tendentse tuleb õhus tunnetada, seda ei saa õppimata teha. Teisest küljest ei piisa ainult maailma tunnetamisest, vaid tuleb tunda ja teada ka iseennast. Tuleb aru saada, milline on sinu koht siin maailmas ja millised on sinu võimalused. Lihtsalt maailma jälgimisest ei piisa, tuleb osata ennast konteksti asetada.

Muidugi peab tänapäeval olema ka multifunktsioneeriv. Väikeettevõttes on see eriti oluline. Loovjuht või disainer peab täitma kümne inimese rolli. Näiteks tuleb tegeleda müügiga, administreerimisega ja paljude muude igapäevaste asjadega. Samas kõike üksi ei jõua, eduks on vaja head meeskonda. Inimesed on väga tähtsad. Minuga on näiteks viimased kümme aastat olnud sama meeskond. Ma pean seda kõige suuremaks saavutuseks. Moemaailmas on see väga oluline, sest hea tiim annab suure paindlikkuse ja ilma selleta läheks keeruliseks. Suurtel show’del esinemised on sageli väga lühikese etteteatamisega, reageerida tuleb kiiresti.

Milline on olnud kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Ma arvan, et kõige pingelisemad juhtumid on seotud kellegi lahkumissooviga. Põhjused on erinevad, vahel ei ole näiteks palk piisav. Kõrget palka on loomemajanduses raske kohe garanteerida, see ei ole IT-sektor. Kui keegi soovib lahkuda, siis paratamatult tekivad küsimused, et kes on süüdi ja see paneb väga mõtisklema. Miks ei läinud hästi? Kas midagi saaks parandada? Äkki me saame mingitel tingimustel koos jätkata? Üldiselt ma ei hakka otsima teise inimese problemaatilisi külgi, vaid proovin mõelda, mida mina oleksin saanud teha teisiti.

Oksana Tandit esitles Vihula Mõisas SS’17 suvekollektsiooni «Valged ööd»

FOTO: Olga Makina

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Üks on kindlasti juba mainitud initsiatiivikus. Teiseks motivatsioon ja planeerimine. Kui sa tahad olla edukas, siis sa pead suutma ette kujutada, milline edu välja näeb. Kui sa oskad projekti elavalt ja veenvalt kirjeldada, siis õnnestub sul koostööpartneritena kaasata parimad. Mina usun, et kõik on võimalik. Aga selleks, et kõik saaks võimalikuks, on vaja teha palju tööd.

Ma proovin leida enda töötajatele erinevaid motivaatoreid. Viimati käisime kollektiiviga moekinos, et me näeks, kuidas meie tuntud kolleegid maailmas tööd teevad. Need on mõnusad koosviibimised ja samas on need ka arendavad. 

Mis on teie soovitus alustavale ametikaaslasele?

Kindlasti soovitan läbida praktika suures moemajas välismaal. Selle jaoks peaks olema ka välismaal õppinud. See annab pildi suurest maailmast. Eestis on lihtne, siin on kõik tuttavad. Eestis on edu saavutada palju lihtsam kui maailmas. Välismaa annab tunnetuse, kui suur ja karm on moemaailm. Seal tajub tõelist konkurentsi. Väga palju moekunstnikke lõpetab kooli ja jääb ilma tööta. Ja need, kes saavadki kuskile praktikale, teevad seda üldiselt tasuta ja mitte kuu või kaks, vaid pigem kaks-kolm aastat. Seda kõike selleks, et lihtsalt õppida. Meie noored tahavad kohe palju raha, aga kogemusi on null. 

Professionaali käe all inimene õpib ja areneb. Minul sellist kogemust kahjuks ei ole. Noored võiks teistelt õppida, et mitte ise kõiki vigu läbi teha. Samuti soovitan esialgu kellegi heaks töötamist. Ei pea kohe enda brändi looma. Selle jaoks tuleb olla küps, see vajab kogemust.

Suurtes moemajades saab ka häid ja väga vajalikke kontakte. Näiteks alguses inimene ei tea, kust tellida materjali, kust otsida reklaamipinda ja muud sellist, mida tegelikult on vaja teada. Alustavale kolleegile soovitaks alguses asju võtta laiemalt. Tunne huvi kõige vastu, mis valdkonnas toimub – hiljem on aega spetsialiseeruda.

Üldise soovitusena julgeksin veel öelda dream big. Mõelge suurelt!

Intervjuu ilmus Tööinspektsiooni infokirjas Tööelu.

Tagasi üles