Tanel Toom: 28-aastaselt Oscarit saada oleks vara

Tanel Toom kõndis üle punase vaiba koos oma filmi «Pihtimus» stsenaristi Caroline Bruckneriga. Foto: Ivan Vejar / ©A.M.P.A.S.

Hollywoodis tiksub kell juba kolmandat öötundi, kui esimese eestlasena nimelise Oscari-nominatsiooni pälvinud Tanel Toom pärast pidulikku tseremooniat rampväsinuna hotelli jõuab. «Mr Toom? Sure we know,» (’muidugi me teame’) ütleb administraator, enne kui kõne Toomi tuppa ühendab, et viimane saaks Postimehele välkintervjuu anda.

Kas olete pettunud ka, Tanel, et ei võitnud?

Ei, miks pettunud? Ma ei tulnud ju siia selle mõttega, et võita, nominatsioon ise on juba nii suur asi. Võtsin seda nii, et kui Oscar peab tulema, küll ta siis tuleb. Ja kui ei pea, ju tuleb mõni teine kord. Üks inglane, näitlejast sõber, ütles veel enne, et mõtle ka, kui sa saaksidki Oscari... 28selt oleks see sul olemas, aga mis siis, kui edasi läheks ainult kahanevas joones. Ma tahaks loota, et kõik on alles ees, muidu oleks jama.

Muide, mida te oma tänukõnes oleksite ütelnud?

(Naerab.) Eks see selgu siis, kui ma ükskord Oscari saan.

Võitis film, mis sai samuti tudengi-Oscari, ainult et Ameerika enda tudengite arvestuses. Mida konkurendi, Luke Matheny «Armastuse jumala» kohta ütleksite?

Võitis see, millest ma arvasin, et võidab ka. Minu absoluutne lemmik.  

Viiest on see vaieldamatult ka kõige helgem, ainus komöödia – peategelane, keda režissöör ise kehastab, saab postiga maagiliste (noolemängu) noolte komplekti, millega on võimalik panna endasse armuma kõik tüdrukud.  

Kusjuures väga naljakas komöödia, hästi tehtud ka.

Millise mulje jättis Oscari-tseremoonia ise? Punane vaip?

Vaip nagu vaip ikka. Tseremoonia on aga võimas! Uskumatu, kuidas see asi neil nagu kellavärk töötab. Perfektselt.

Ka ses mõttes perfektselt, et sõnad, mida võidu korral tohib ja mida ei tohi tänukõnes ütelda, loetakse teile enne peale? Ja mille tänavu parima naiskõrval­osatäitja Oscari võitnud Melissa Leo siiski ära unustas ja üht f-tähega sõna pruukis, kuid mille Ameerika telekanalid – otseülekanne jõuab eetrisse mõnesekundilise nihkega – perfektselt elimineerisid?

Nii see on, etiketile pühendati oluline osa nominentide pidulikust lõunasöögist (Nominees Luncheon, kus tänavu osales 147 nominenti – toim). Tõsi, põhiliselt rõhutati seda, et kõne oleks lühike ja tänada pole vaja, sest lava taga on spetsiaalne aitäh-kaamera, kus on võimalik kas või viis minutit järjest tänada.

Selsamal lõunasöögil tehtud «klassipildil» seisate kõrvuti näitleja Geoffrey Rushiga... Kas ta teilt autogrammi ikka küsis?

Ei küsinud. Ja mina ei küsinud vastu ka. (Naerab.) Aga üritus ise oli uhke, sain seal juttu puhuda nii mõnegagi, kelle filmid on mulle alati meeldinud, näiteks Alejandro González Iñárrituga (tänavu parima mitteingliskeelse filmi Oscarile kandideerinud «Ilusa» režissöör – toim).   

Teine suurem Oscarite-eelne üritus, millel osalesite, oli «Shorts!» – kõigi viie nomineeritud lühimängufilmi erilinastus ja diskussioon 1000-kohalises Samuel Goldwyni kinos, endises Oscarite jagamise paigas. Kuidas läks?

Paistab, et hästi. Saal oli täis ja diskussioon huvitav.

Kui suur on üldse huvi selliste väiksemate Oscari-kategooriate vastu nagu lühimängufilmide oma?

Loomulikult kordades väiksem kui peamiste vastu. Pildistamist ja plõksutamist väga palju ei ole. Need, keda teatakse ja kelle järel joostakse, on ikka näitlejad. Kui palju tunneb laiem avalikkus nägupidi kas või David Fincherit («Sotsiaalvõrgustiku» režissöör – toim)? Võin öelda, et lühifilmide vastu tunneb huvi eelkõige teatud ringkond. Ja need, kes tunnevad, tunnevad päriselt.

Internetis ringleb üks alatu videolõik, mille sisse on Hollywoodi kõmuajakirjanduse veebisait TMZ teid pistnud ja kus sisuliselt naeruvääristatakse lühifilmide Oscari kategooriaid.

Ma ei ole seda ise näinud, aga arvan, et pole vaja vaadata ka. Selline ajakirjandus kuulub huumori valdkonda – ja vastavas võtmes tuleb sellega ka suhelda.

Mis edasi, tagasi Londonisse?

Ei, jään veel nädalaks siia. Kohtun inimestega.

Tähendab see, et midagi on teoksil?

Need on pigem sellised tutvumiskohtumised, mille taga seisab minu USA agent. Pärast tudengi-Oscari võitu on saadetud mõned stsenaariumid ja nüüd tuleb nende üle natuke arutleda. Samasuguse käigu tegin juba novembris. Aga sellest kõigest on veel vara rääkida.

Oscari-võitjaid
•    Parim film: «Kuninga kõne»
•    Režissöör: Tom Hooper («Kuninga kõne»)
•    Meespeaosatäitja: Colin Firth («Kuninga kõne»)
•    Naispeaosatäitja: Natalie Portman («Must luik»)
•    Meeskõrvalosatäitja: Christian Bale («Võitleja»)
•    Naiskõrvalosatäitja: Melissa Leo («Võitleja»)
•    Originaalstsenaarium: «Kuninga kõne» (David Seidler)
•    Kirjandusteosel põhinev stsenaarium: «Sotsiaalvõrgustik» (Aaron Sorkin)
•    Mitteingliskeelne film: «Taevariik» (Taani)
Siinses kinolevis on tänavune Oscari-aasta erakordne: kõik kümme parima filmi nominenti on juba ekraanile jõudnud või kohe jõudmas, viimasena tuleb sel nädalal välja komöödia «Lastega on kõik korras». Märtsis lisandub ka mitteingliskeelse filmi kategooria võitja «Taevariik».

-------------------------------------------------------------

Mida arvate oscarite jagunemisest?

Aare Tilk
režissöör Hollywood:

Oscarite-pidu oli seekord ilma suuremate üllatusteta. Kuigi eesti keel lavalt ei kostnud, millest on muidugi väga kahju, kostis ometi ugri-mugri keel. Nimelt üritas parima lühianimatsiooni kuldmehikese võitnud Shaun Tan oma armsamat soome keeles tervitada ja sai päris kenasti suust «Mina rakastan sinua». «Kuninga kõne» võitis parima filmi tunnustuse teenitult. Aasta alguses domineeris veel «Sotsiaalvõrgustik», mis sai Kuldgloobuse, New Yorgi ja Los Angelese filmikriitikute preemia... kuni ilmus välja kuningas George VI Colin Firthi kehastatuna. Edasi kulges kõik juba tema taktikepi järgi, «Kuninga kõne» võitis kõik ülejäänud olulisemad tunnustused, nagu USA režissööride, produtsentide ja näitlejate gildi preemia. Ja Briti (ja Austraalia) ülemvõim oligi taastatud.

Timo Diener
filmilevitaja:

Tseremoonia ise oma ülesehituselt ei olnud eriti paeluv ja kaasahaarav. Samas jagusid auhinnad ühtlaselt ja kenasti. «Kuninga kõne» võit oli igati oodatud, kuigi isiklikult hoidsin pöialt kolmikule «127 tundi», «Tõeline visadus» ja «Sotsiaalvõrgustik». Arvasin, et kui «Kuninga kõne» võtab parima filmi Oscari, saab David Fincher režissööri oma, aga ei. See vist oligi suurim isiklik pettumus. Näitlejakategooriates üllatusi ei olnud.

Võib-olla just positiivsete sensatsioonide puudumine oligi see, mis jäi tänavu puudu? Tanel Toomil olid nii võidu- kui ka kaotusevõimalused algusest peale 20%, sest see on nn poliitikavaba kategooria. Suur au on aga olla juba nominentide seas ja seda saavutust ei röövi temalt keegi. Tahaks, et selle kategooria võidufilm oleks tõeliselt hea – muidu jääks kaotus kripeldama.