On teise võtteöö ehk novembri viimase esmaspäeva õhtu, külma vahest kraadi jagu. Tartu maantee ääres asuvasse Viikingite külla, millest enamik meist mööda on sõitnud, viivat auklikku metsavaheteed ääristab sünge, võiks isegi öelda, et kurjakuulutav mets. Taevas on pilves ja kui lund pisutki juurde tuleks, sobiks see kõik ideaalselt Quentin Tarantino filmi «Vihane kaheksa» («Hateful Eight») võteteks – saatuse soovil on just see linateos tekitanud tänavuse Kinoteatri naljasaate tegijatele inspiratsioonipalangu.
Lavastajatandemit Andres Kõpperit ja Arun Tamme seob ka «Vasaku jala reede». / Mihkel Maripuu
Näitlejate Ott Sepa ja Märt Avandita ei kujuta paljud ETV aastavahetuskava ettegi. / Mihkel Maripuu
Läheb mölluks
Kell on pool üheksa õhtul, aga kuna näitlejate saabumiseni jääb veel pool tundi, leiab parkimisplatsilt vaid mõne auto. Võttepaik, milleks polegi Viikingite küla avar ja pisut isegi muinasjutuline ala, vaid taverni kõrval asuv suur saal, meenutab oma atmosfäärilt filmist tuttavat interjööri. Või on see selliseks osavate kunstnike toel muudetud. Võtteid tehti kella poole viieni hommikul juba eile.
Tegevprodutsent Maria Kljukina, värskelt Balti meedia- ja filmikooli produtsendi eriala lõpetanu, on aga tänagi esimeste seas kohal, ehkki tunnistab, et pärast sama päeva varahommikul lõppenud võtteööd põõnas ta kella kaheni välja.
Kljukina, keda mõned meeskonnaliikmed Marfaks kutsuvad, kirjeldab tohutut ettevalmistustööd, mis on valmiva teose õnnestumise nimel tehtud. Kõigepealt tassiti kaheksakümmend inimest mahutavast peopidamissaalist välja lauad, siis hakati mõtlema, kuidas lae all ilutsevatele massiivsetele põdrasarvedele valgussüsteemi paigaldamiseks poolstatsionaarne karkass ehitada, seejärel paigaldati relsid kaamera jaoks ning toodi uued lauad ja toolid.
Ja juba heliseb tegevprodutsendi telefon viisil «Don’t Worry, Be Happy»: «Jaa, Paavo (Piik, Kinoteatri produtsent ja personalidirektor – toim)... Ei, sain aru nii, et Henrik (Kalmet – toim) tuleb ise, ta vähemasti ei küsinud transpordiabi. Jaa, tulge koos!»
Kljukina avaldab, et tegevus toimub ühes kõrtsis üle-eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Millises kõrtsis ja kus, jääb tinglikuks. Kogu ettevõtmise märksõnadeks on kauboid, relvad ja temperament.
Loo sisu (autoriks kogu Kinoteatri rühmitus, aga algne, septembrikuine mõttesähvatus pärinenud vististi näitlejalt Märt Piusilt) seisneb selles, et üks Eesti koomik satub tormisel ajal kõrtsi ning avastab, et ta polegi ainus, kes vana-aastaõhtul sinna esinema on kutsutud. Ometi mõistavad mehed, et esineda saab neist vaid üks, on ju aasta viimase päeva õhtu rahaliselt kõige tulusam. Nii tekibki loogiline küsimus: kelle karvane käsi on mängus, et omavahel niigi konkureerivad mehed võistlema on pandud? Lahti hargneb tõeline suhtedraama ning pingelises olukorras võib kõike juhtuda. Raudkindel on, et läheb mölluks, sest võitjaks osutub vaid üks.
Kuna sündmusi filmitakse kronoloogilises järjekorras, on oodata, et just mölluks täna lähebki. Kaklusstseenid said tehtud juba eile, täna peaks konkurentide kõrvaldamiseks minema püstolitega põmmutamiseks ja isegi külmrelvade käsitsemiseks. Proovi tehti juba nädal tagasi – «poisid» ehk režissöörid Arun Tamm ja Andres Kõpper vaatasid võttepaiga üle, lavastasid stseenid läbi, näitlejad harjutasid teksti ning omavahelist klappi, sest külalisnäitlejad Andrus Vaarik ja Peeter Oja kohtusid Kinoteatri mõttekaaslaste kambaga esimest korda.
«Kahju, et võteteks on nii vähe aega,» ohkab Kljukina. «Näitlejate ansambel on ju väga vinge, aga ajast peab kinni pidama ning lustimiseks seda ei jää.»
Kaks ööd kestvad võtted on katsumus kõigile ning tegelikult tundsid tegijad alles eile kella kolme paiku öösel, et on ennast käima saanud. Mõni näitleja, keda hetkel kaadrisse vaja polnud, sai isegi ajutiselt end pingile külili visata, lootuses pisut sõba silmale saada.
Et veri õigel ajal purskaks
Parkimisplats hakkab üha enam autodega täituma – teiste hulgas köidab muidugi pilku aasta meelelahutajaks kuulutatud Tõnis Niinemetsa tume Škoda Octavia Elegance Plus, mille aastase kasutusloa ta koos tiitliga võitis ja millele on suurelt ka tema nimi kirjutatud.
Näitlejad, grimeerijad, rekvisiitorid, butafoorid, valgustajad, operaatorid, režissöörid ja kes-teab-kes-veel tervitavad saabudes üksteist häälekalt ja rõõmsameelselt. Laias laastus on tegemist intelligentsete noortega vanuses – silma järgi otsustades – kuni 30 aastat, ning kuna Arter jõuab pealiskaudselt uurida nende tausta, selgub, et kolmandik umbes 30-pealisest meeskonnast on nagu tegevprodutsentki Balti meedia- ja filmikooli kasvandikud. Mistõttu pole ime, et kostab isegi läti keelt.
Andres Kõpperile ja Arun Tammele on öövõtete võlu juba aastate eest tuttav – need noormehed lavastasid ju ka komöödiafilmi «Vasaku jala reede». «Toona võis võtte algus olla varem, aga lõpetasime tihtipeale siis, kui päike tõusma hakkas,» meenutab Kõpper ning tunnistab, et ainus, mille pärast ta natuke muretseb, on, et veri õigel ajal purskaks.
Ent esmalt asutakse keha kinnitama. Viikingite küla kokad on katnud koguni kaks lauda – esimeselt vaatavad vastu banaanid, porgandid, piparkoogid, kommid, šokolaad, mesi, kohv ja tee, teiselt kaks umbes kümneliitrist anumat sooja tomati- ja hakklihasupiga, mille saavad soovijad krutoonidega üle külvata. «Kokk lubas kooki ka teha,» teatab Kljukina.
Söömaaega vaatab huviga pealt Viikingite küla resident, punane kass Garfield. Kunagi elas siin, muide, hiirepüüdja, kes teinud külastajatele ekskursioone – kass, saba püsti, kõndinud koos omaniku Steve Hindreksoniga ees, ja viiskümmend huvilist järel.
Päris ehtne püstol
Kui kostüümid on laenutatud teatritest ning osa soetatud Eesti Televisiooni laost, siis grimmitoas tegutsevad grimmikunstnikud Küllikki Pert ja Kaire Hendrikson ütlevad, et tõelistest juustest tehtud käsitööparukad on toodud grimmikoolist.
«Praegu puhastame vuntse ja habemeid eilsest liimist ja kunstverest,» selgitavad nad. «Vuntsid tuleb uuesti koolutada, anda neile uus kuju. Samas peavad nad veidi räsitud välja nägema. Aga üldse on kõige rohkem nikerdamist Henrik Kalmeti, Tõnis Niinemetsa ja Märt Piusiga – neil on habe, vuntsid, parukas ning Märdil veel armgi näos.»
Et hommikuni vastu pidada, on nad varunud paraja koguse kofeiini, teobromiini ja teofülliini sisaldavat mateteed.
Sel ajal, kui näitlejad on grimeerijate ja kostümeerijate meelevallas, räägib Viikingite küla omanikke Steve Hindrekson, et eri võtterühmi on aja jooksul nähtud hulganisti. Kohal on olnud «Eesti otsib superstaari», «Kodutunde», «Tule mulle naiseks», «Suvel võib» jpt meeskonnad. «Superstaarisaate aeg oli vahva, sest riietasime nad kõik vanade viikingite riietesse,» meenutab Hindrekson. «Ainus «mees» oli Artjom Savitski, kõik ülejäänud tegime naisteks. Pehmikmõõkadega mängisime linnuse vallutamist ja kõik tunnistasid, et see päev jäi meelde.» Kord valiti siin isegi Raplamaa missi ning neiud lasid vibuga ja loopisid kirvest.
Ent tänagi on kasutusel palju Viikingite küla atribuutikat – lisaks peab Steve Hindrekson Tartu maantee ääres vanavaraturgu, mistõttu on selgi korral näha nii temalt pärinevaid sisustuselemente ja detaile kui ka dekoratsioone.
Operaator ja assistendid monteerivad kokku kaamerarelsse, valgustajad sätivad õue, akende taha paigutatud massiivseid prožektoreid, et need imiteeriksid akendest nõrgalt sisse tulvavat päevavalgust, kunstnikud ja butafoorid tegelevad interjööri sättimisega ning kasutusele tulevate nugade pidemete liivapaberiga vanutamisega. Muidu ei näe nad usutavalt vanad välja, eriefektide tekitamiseks ei saa ju antiikseid esemeid tükkideks lõhkuda.
Kasutatavatest asjadest oli kõige keerulisem leida sobivaid butafoorseid relvi, ja ausalt öeldes on üks neist päris ehtne. See laenutati ühest antiigipoest ning on nii vana, täpsemalt üle-eelmise sajandi algusest, et kasutaja ei pea relvalubagi omama. Kunstnikud esitlevad uhkusega butafoorset pea läbistanud nuga, mis koosneb noapeast ning selle külge kinnitatud sirbikujulisest metallringist, mis pähe kinnitatuna ja teatud nurga alt vaadatuna jätab sooritatud mõrvast üsna tõepärase mulje.
Võte!
Lavastajad arutavad operaatori ja näitlejatega läbi kõik salvestatava stseeni liikumised – küsimus on lausa sentimeetrises täpsuses. Kunstnikud ajavad laua taga istuvale lagunema kippuvate kehaosadega mannekeenile kostüümi selga.
«Nii kaua, kuni võtet pole, võib lume kinni panna,» ütleb Ott Sepp režissööridele, ent lumesadu jääb akna taga pidama just siis, kui seda vaja ei oleks.
«Okei, võtame kohad sisse. Kas oleme võtteks valmis? Palun vaikust!» hüüab Maria Kljukina. «Palun heli!»
«Heli käib!» hüütakse talle vastu.
«Ja... võte!» kaigub üle ruumi Arun Tamme hääl.
Kahest ööst saab 28 minutit. Aga võib-olla rohkem. Eks seda ole tänaõhtusest telekavast näha. Küll aga tuleb vaatajat hoiatada, et «Klassikokkutuleku» stiilis naljade hindajad peavad pisut pettuma.
Tõnis Niinemets. / Mihkel Maripuu
Henrik Kalmet. / Mihkel Maripuu
Märt Pius. / Mihkel Maripuu
/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)