/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)
Head Elu24 lugejad! Kätte on jõudnud aeg kirjutada meie blogijast sitnessistaaari, Evelin Ainomäe ühest peamisest ettevõtmisest - osalemisest Fitnessi ja kulturismi MMil Dominikaani Vabariigis.
Fitnessistaar Evelin Ainomäe: olime MMil nagu suur kari tõuhobuseid! (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/15/6176153t1h494c.jpg)
Evelin: Istun taas lennukis tagasiteel kodu poole. Praeguseks olen teel olnud juba poolteist päeva. Peaksin juba ammu kodus olema ja plaanis oli, et kohe tagasi jõudes torman otse kooli eksamile... Aga taas sain kogeda, et ega ikka ise kõike kontrollida ei saa. Minuga peab alati midagi juhtuma.
Kujutage ette, praegusel tagasiteel olen läbinud marsruudi Santo Domingo - St. Maarten - Goudeloupe - Amsderdam. Kahju, et nendel Neitsisaartel pidi vaid lennukis istuma ja edasistarti ootama. Hetkel olen taas taevas teel Riia poole ja kui mul veab, siis saan keskööks tagasi Tallinnasse. Kreisi lugu, küll ei saadud ühte lennukit tangitud ja teisel mootorit käima. Tänu mitmetunnisele hilinemisele jäin muidugi viimasest lennust maha. Nüüd jääb veel ka loota, et mu kohver ka oma kodutee leiab.
/nginx/o/2016/12/15/6175333t1h7663.jpg)
Aga nüüd tagasi Dominikaani
Viimati pajatasin teile sellest, kuidas MM ametliku alguse sai ja kuidas me Eesti koondisega registreerimas käisime. Ametlikult kestis kogu MMi üritus kolm päeva. Reede oli saabumiseks ja registreerimiseks ning laupäev ja pühapäev erinevates kategooriates võistlemiseks.
Hotelli vooris kogu päeva vältel aina rohkem erinevate riikide tippsportlasi. Mehi ja naisi ning kuna esindatud olid mitmed erinevad kulturismi alaliigid, siis oli seda seltskonda väga põnev vaadata. Mõned olid metsikud hiiglased ja mõned naised nägid küll välja mehe moodi. Aga mis seal salata, oli ikka imeilusaid kehasid. Santo Domingo ei ole varem ilmselt sellist trimmis kehade paraadi varem näinud.
Kui esimesel õhtul parki jalutama läksin, siis vaatasin enda ees kõndivat tumedat pikemat naist, eriti võimsa laia seljaga ja tabasin end mõttelt - appikene, loodan, et mul nii lai selg pole! Siis sain aga aru, et siin on see ikka uhkuse asi - mida laiem, seda parem!
/nginx/o/2016/12/15/6176159t1hf06d.png)
Nagu hiljem kuulsin, siis oli sportlasi kokku võistlusel 400 ja osad riigid olid väljas vägagi suurte koondistega.
Hotelli lobbys võis näha tiimide kogunemisi ja sedagi, kuidas treenerid oma õpilastele loengut pidasid, neisse usku ja energiat sisendasid või siis hirmutasid. Tõeline rahvaste paabel. Mul oli ikka meeletult põnev seda actionit jälgida, pole ju varem iial taolises sportlaste maailmas viibinud. Valitses totaalne hullumaja, sest sellisel hulgal inimesi hotelli check-in`ida pole naljaasi. Ka võistlusele registreerimisel tuli ju kõiki ka ükshaaval mõõta ja kaaluda. Tohutu ajakulu…
/nginx/o/2016/12/15/6175301t1h6d94.jpg)
Niisiis olime Eesti koondisega esimese päeva lõpuks üritusele regatud, sain sportlase käepaela, kaelakaardi ja soetasin ka rahvusvahelise võistluspassi.
Oli ikka uhke tunne küll. Kahjuks kehtib see rahuvusvaheline võistluspass vaid ühe kalendriaasta ning kuna see oli minu selle aasta esimene ja ühtlasi ka viimane rahvusvaheline etteaste, siis vaid sellel võistlusel seda kasutada saingi. Aastanumbri vahetudes tuleb soetada uus. Selle raamatukese eest tuli tasuda 30 eurot.
Kuna olime oma tiimiga saabunud varem ja isiklikult endale majutused broneerinud, siis võistluse ajaks sai meist ikka nagu päris pere, me kolisime kokku. See tähendas, et pidime ennast viiekesi kahte tuppa majutama.
Alguses tundus mulle see mõte hirmus. Mõtlesin, et kuidas me küll hakkama saame. Et kuidas on võimalik, et kolm naist jagavad ühte vannituba ja magavad ja elavad ühes toas ilma, et üksteisele närvidele käiks. Aga tegelikult oli ülilõbus…
Meie tiimi viimane liige, masters võistleja ja sügisese Eesti võistluse kulla võitja, Õnnela saabus kõige hiljem. Ootasime teda juba registreerimise päeva hommikust saati ning isegi muretsesime juba pisut. Järsku aga kõlas uksekell ja ukse taga oli parimates aastates mees, kes hakkas minuga sulaselges eesti keeles rääkima. Tegelikult viskas mingit päris roppu nalja. Mul käis peast läbi sada mõtet, et no, mis värk see veel on! Dominikaanis ukse taga eesti keelt rääkiv mees…, väga kahtlane.
Siis aga selgus, et tegu oli Õnnela isikliku möksi peale määrimise meistriga, kunagise suusakuulsuse ja Õnnela abikaasa Paavoga, kes hiljem samuti meie tiimi juurde kolis ning lisaks oli tal kaasas ka väike armas tütar Marta, kellele me oma toas tugitooli magamiskohaks ehitasime. No nagu kooliajal, selline ühikaelu värk.
/nginx/o/2016/12/15/6175341t1hb283.jpg)
Aga juba saabuski esimene võistluspäev
Laupäeval läks võistlustulle meie tubli bikiinifitness junior Piret. Läksime loomulikult kogu tiimiga kohale. Olime juba enne kokku leppinud, et oleme kogu ürituse ajal üksteisele toeks ja rääkisime läbi, millega keegi teisi aidata saab. No mina vajasin loomulikult eriti abi ja nõu ning kindlustunnet, sest mul puudus ettekujutus, mis üldse toimuma hakkab…
Võistlused toimusid suures Sambil kaubanduskeskuses, mille kõige kõrgemal korrusel asus teater. Sinna pidimegi jõudma. Transpordiks oli organiseeritud kord tunnis väljuv buss. Buss oli triiki sportlasi täis ja pidime ikka kõvasti võitlema, et sinna peale saada.
Liiklus võib Santo Domingos olla üpriski kohutav ning olenemata sellest, et hotelli ja teatri vahemaa oli vaid kümme kilomeetrit, kulus meil kohale jõudmiseks siiski tund.
Ürituspaika jõudes liikusime lavatagustesse ruumidesse, kus Piret oma meiki ja soengut viimistlema asus ning meie delegaat Johanna- Britt võistlusgrimmi peale kandma hakkas. Ma olin niisama toeks ja võitlesin meie peeglikoha eest. Teate, need võistluste tagaruumid on ikka sellised omaette kohad... Ruumi vähe, võistlejaid palju. Kõik kohad on poolpaljaid naisi ja mehi täis. Käib üks suur sebimine, mukkimine, poosetamine, kehade rullimine jne. Hullumaja!
Ja enda koha eest seal käib äge võitlus. Kui ikka juba korra peegli juurde saad ja võib-olla isegi mingi tooli suudad sebida, siis targem on sellest jõuga kinni hoida. Lisaks ei tohi korrakski silmist lasta oma kingi ja muud olulist lavavarustust või isiklikke asju. Ei ole ebatavaline, et asjad lihtsalt kaovad.
/nginx/o/2016/12/15/6175345t1h0f32.jpg)
Aga see sebimine ja ärevus ja melu lava taga oli äge!
Näeb igasugu karvaseid ja sulelisi. Fitnesstüdrukute kostüümid on samuti vaatamist väärt. Tagatipuks levib tagaruumides tugev grimmihais. See on justkui selline kärsahais. Eks see tuleb sellest pruuni möksi meeletust kogusest. Seda kulutati ikka tonne.
Terve laupäevase päeva veetsimegi tagaruumides. Ootasime Pireti etteastet. Elasime talle kaasa, karjusime ja ergutasime ka vahepeal saalist ja nautisime vaatemängu.
/nginx/o/2016/12/15/6175359t1h0ae2.jpg)
Hotelli jõudes tegime veel kõrvalasuvas hiiglaslikus pargis pika jalutuskäigu ja läksime varakult magama, et järgmisel võistluspäeval võimalikult värsked olla.
/nginx/o/2016/12/15/6176149t1hb460.jpg)
Ja saabuski pühapäev - minu võistluspäev!
Loomulikult ei saanud ma magada. Magasin vaid kaks tundi. Ma lihtsalt ei saa magada, kui midagi nii põnevat toimub ning õnneks sellised emotsioonid hoiavad mind ka piisavalt erksana.
Seega kell 5.20 läksin ka võistluspäeva hommikul tunnisele jooksuringile. See oli ülimõnus - tõmbas ikka korralikult vere käima ja lisaks märkasin, et minu vorm oli veelgi paranenud ehk teravamaks muutunud. Ilmselt sellest, et olin saanud palju liikuda ning et olin ka vähem vett tarbinud. Lihaste ilu hakkas aina enam naha alt välja paistma.
/nginx/o/2016/12/15/6175283t1h9d1e.jpg)
Peale jooksu oli aeg juuksurisse ja meiki minna
Olin käinud eelnevalt maad kuulamas ning endale samas hotellis asuvas ilusalongis nii meigi, kui soengu aja kinni pannud. Pean tunnistama, et tase oli väga kõva. Nii juuksur, kui meikar teadsid täpselt, mida nad tegid. Kõik sai valmis vähem, kui pooleteise tunniga. Ja üllatus, üllatus - salongis tehti meiki minu lemmiktoodetega! Ikka Babori kosmeetikaga. Uskumatu, kuidas mu töö mind isegi kaugel Dominikaanis jälitab. Sattusin sellisest kokkusattumusest muidugi vaimustusse ning lobisesime nendest toodetest nii juuksuri, kui meikariga ning tegime loomulikult ka pilti.
/nginx/o/2016/12/15/6175285t1h6862.jpg)
Meiki palusin seekord tugevat. Olin lõpuks aru saanud, et bikiinifitness laval peab olema meiki kordades rohkem, kui ette kujutasin ning otsustasin, et seekord tuleb ikka lajatada korralikult.
Silmad suureks ja huuled erksaks. Tavaelus kaunis nude meik lavaga kokku lihtsalt ei käi. Keegi ei märka sind. Meigi ja soenguga jäin väga rahule - vaadake ise! Kokku maksin seongu ja meigi eest 70 dollarit, mis oli minu meelest igati aus hind. Üldiselt on Dominikaan siiski väga kallis koht.
/nginx/o/2016/12/15/6175347t1h13d2.jpg)
Siis tormasin tagasi tuppa - käes oli grimmi aeg!
Olime oma tiimiga eelmise päeva kogemusest lähtudes otsustanud, et katsume minu ja Õnnela ära grimmeerida hotellis ja et liigume teisel võistluspäeval võistluspaika hiljem. Säästame veidi närvi. Nagu juba mainisin, siis Õnnelal oli kaasas isiklik möksimäärde mees.
/nginx/o/2016/12/15/6175309t1h8410.jpg)
Paavo oskused lavagrimmis olid tõesti suurepärased ja tänud Õnnelale, et tema möksimeistri teenuseid kasutada sain.
Aga mõni ime, et Paavo grimmi määrimises nii osav on, ilmselt on ta terve elu suuskade peal seda määrimise kunsti harjutada saanud.
Möks hotellis peale määritud, sõitsime rendiautoga võistlusele. Kuna ajakava venis, siis natuke passisime niisama ja siis alustasime kummilintidega lihastele sooja tegemisega. Meie tiimi boss, junior võistleja Ivar, aitas mind ning lõpetuseks kattis keha ka spetsiaalse õliga.
:format(webp)/nginx/o/2016/12/15/6176169t1h5a42.jpg)
Mingi hetk aeti siis bikiinimasters võistlejad rivvi. Meid oli enam kui 30!
Nimekirjast, kus oli eelnevalt 25 nime, sai järsku 33. Hulluaja puhvet! Ja me pidime kõik rivis lavale minema. See oli täitsa omamoodi sündmus. Numbri järgi rivistati kõik ritta, loeti sõnad peale... No näiteks, et keelatud poose ei tohi võtta ja et püksid peavad tagumikku katma ja muud huumorit tuli veel... Ja siis lendasime kogu karjaga peale. Me olime seal nagu suur kari tõuhobuseid!
/nginx/o/2016/12/15/6176161t1h0fdc.jpg)
Seisime laval mitmes rivis. Vahetati kohti, viidi ette ja tahapoole. See aeg tundus mulle üüratult pikana!
Pean tunnistama, et sain nüüd alles aru, mida tähendab kogemus. Seisin peamiselt kohustuslikus poosis, julgemata eriti liigutada. No see oli paras piin! Lihased olid viimase piiri peal ja tundsin kuidas keha vaikselt värisema ja surisema hakkab. Hiljem mõistsin muidugi, et tagumises reas seistes, oleks hoopis teisiti võinud olla. Kas või tantsida, et kohtunikele silma jääda.
Kaua ma seal laval olin, et tea. Ilmselt piisavalt, sest tundsin suurt kergendust, kui meil lahkuda lubati. Ja oligi laval käidud. Paraku jäi mul poolfinaali pääsemata. Aga imelik, ega ma väga kurvastanudki. Ütlen ausalt, et ju siis tundsin, et olin saavutanud endale lubatud parima vormi. Lavašõud ma aga piisavalt teha ei osanud, kuna puudus kogemus. Eks meistriks ikka õpitakse ja järgmine kord teen kindlalt paremini.
/nginx/o/2016/12/15/6175339t1h5355.jpg)
Hiljem sain nahutada ka Eestist pärit, kuid nüüd Šveitsis elavalt kohtunik Lauralt, et tegelikult olin puusse pannud ka nii bikiini värvi, kui lõikega.
Eriti arvestades minu büsti osa, oleksin pidanud kasutama teistsuguse lõikega bikiine, et neid veelgi rohkem täidiseid täis toppida ning ka püksilõige oleks minu kehatüübile tulnud teistsugune valida. Ja loomulikult värv - pastelsed toonid laval silma ei hakka! Esiviisikusse saigi vist lausa kolm venelast - kõik punastes bikiinides ja nende lavaolek oli muidugi omaette klass. Nad liikusid seal laval nagu graatsilised kassid, pehmelt ja sametiselt. Vene koondise professionaalsus oli tõesti üüratu - iga detail oli viimseni läbi mõeldud.
/nginx/o/2016/12/15/6175315t1ha193.jpg)
Kui võistlus läbi, sõitsime tagasi hotelli. Enne aga tegime veel natuke nalja kaubanduskeskuse jõuluvana juures.
Kiskusime Õnnelaga end bikiinide väele, et lugeda videosse jõulutervitus. Jõuluvanale surusime ka Eesti lipu pihku. Te oleksite pidanud nägema, mis siis toimuma hakkas! Rahvarohke kaubanduskeskus läks justkui kihama, inimesed kogunesid meie ümber ja telefonid välkusid. Tegime ruttu oma pildid ja video ära. Hea, et jõudsime, sest juba ligines meile ka politsei. Naeratasime, ütlesime muchas gracias ja kihutasime oma autoga hotelli poole.
Kuna ürituse ametlik osa oli läbi, siis eeldasin, et nüüd tuleb üks tore pidu. Söök ja tants ja trall. Kava järgi oli kirjas bankett. Küsime, et kus see lubatud bankett siis toimub. Tuli välja, et olime enesele teadmata juba banketil käinud- see oli lihtsalt õhtusöök buffes. Ja tantsu, ega üldse mingit möllu, ei järgnenudki. Tegelikult arusaadav - sportlased on peale võistlust lihtsalt nii läbi, et energiat jagub vaid söömiseks. Ka meie läksime varsti puhkama.
/nginx/o/2016/12/15/6175253t1hda97.jpg)
Ühe päeva pikutasingi veel dominikaani kuuma päikse käes ja tegin uusi plaane.
Puhkan nüüd veidi, et siis uuesti asuda valmistuma uueks hooajaks. Ja seda oluliselt targema ja kogemuste võrra rikkamana.
Teid kõiki tahan tänada selle suure toetuse eest! Rannamõisa linnulihale veel erilised tänud minu toetajaks olemise eest ning tänusõnad ka Babori meeskonnale, kes mind selles projektis palju toetas.
Kaunist ja tervislikku jõuluaega ja ärge ennast siis jõululauas üle sööge!