Briti Southamptoni ülikooli arheoloogiakeskuse uuring näitas, et neandertallased võisid eelistada puhkekohana Põhja-Prantsusmaa ranniku lähedal La Manche’i väinas asuvat Jersey saart, mis tänapäeval kuulub Ühendkuningriigile.
Kus käisid neandertallased puhkamas? Jersey saarel
Jersey on maksuparadiis ja populaarne turismipaik ka tänapäeval, olles Kanalisaartest kõige lõunapoolsem ja asudes Põhja-Prantsusmaast ainult 22 kilomeetri kaugusel, edastab seeker.com.
Seal on koopaid, mille uurimine näitas, et neandertallased kasutasid neid aegajalt umbes 200 000 aasta jooksul, neid meelitasid pärast jääaega saarele eelkõige ilusad rannad ja rohelised aasad.
1970. aastatel tehtud väljakaevamised Jersey saarel La Cotte de St Brelade koobastes tõid esile neandertallaste elutegevuse märgid, leiti kivist tööriistu ja relvi ning mammutiluid.
«Tundub, et La Cotte oli neandertallaste jaoks eriline koht, sest seal käis mitmeid nenadertallaste põlvkondi, kes tulid Prantsusmaalt,» lausus arheoloog Andy Shaw.
Shaw ja ta kolleegid Briti muuseumist, Manchesteri ja Walesi ülikoolist uurisid La Cotte’i koopast avastatud kivist tööriistu ja loomaluid, mis pärinevad kuni 240 000 aasta tagusest ajast. Teadlased said kivist tööriistade järgi teha kindlaks, millistelt aladelt neandertallased saarele saabusid.
Jersey saare koobastes on kultuurikiht katkendlik, see näitab, et neis puudus pidev asustus, küll aga kasutati neid pika aja jooksul aegajalt.
Jääajal liikusid neandertallased Jersey saarele jalgsi, ületades jäätunud mere ja teised jääga kaetud alad.
Kui kliima soojenes ja jää taganes, oli Jersey saar Põhja-Prantsusmaaga seotud maimasilla kaudu ja just seda teed mööda jõudsid neandertallased sellele saarele. Erosioon lõhkus maismaasilla ja hiljem tuli neil paatide abil veekogu ületada, et Jerseyle jõuda.
«Raske on arvata, mis neid Jersey saarele tõmbas, kuid võib oletada, et saar oli kaugele näha, olles omamoodi maamärk. Neandertallased teadsid, et saarel on elukõlblikke koopaid ja andsid selle teabe põlvest põlve edasi,» selgitas Briti muuseumi esindaja Beccy Scott.