Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Helen Sildna on võlutud Eesti Laulu mitmekesisusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tallinn Music Weerki juht Helen Sildna
Tallinn Music Weerki juht Helen Sildna Foto: RAIGO PAJULA/PM/SCANPIX BALTICS

Tallinn Music Weeki korraldaja Helen Sildna viibis Eesti Laul 2011 finaali žüriis ja jagas oma lemmikutele punkte. Naise sõnul tuli sellel konkursil lugusid hinnata kõige klassikalisemas mõttes – sõnu, tabavust, head meloodiat ja kogu esitust.


Pärast finaali jagas Sildna oma muljeid ka Elu24’ga. «Muljed on head ja minu meelest kõik see lugude valik oli ju väga hea ja tugev,» ütles Sildna, kelle lemmikuteks punktide jagamisel osutusid stilistiliselt kaks väga erinevat kooslust – 10 punkti sai Victoria ja 9 punkti lubas ta Orelipoisile.

«Loo ja esituse poolest meeldisid mulle mõlemad. See ongi Eesti Laulu võlu, et võistlusesse on toodud selline mitmekesisus sisse. Et me tõepoolest ei vali mitte ainult Eurovisiooni lugu, vaid kõige paremas mõttes head Eesti lugu.»

Sildna arvates töötasid sel korral väga hästi ka eelvoorud, mida sai vaadata nii televiisorist kui internetist. «Tulin üsna selge pildiga, teades ette, mis mind siin ees ootab. Eks see lõplik esitus otsustas ka muidugi, aga näiteks Outloudz oli minu jaoks algusest peale väga tugev lugu. Samuti meeldis mulle Rolf. Esiviisik oli minu peas paigas, ülejäänud otsustasin kohapeal,» rääkis Sildna oma põhjalikust eeltööst.

Victoriale võis saatuslikuks saada tema vähene tuntus. «Victoria lugu oli hea tugev poplugu ja ma just mõtlesin, et kas rahva hääletusel mängis rolli ka see, et teda arstina väga ei tunta. See on selline inimlik moment, et tunned ja valid seda, mis on sulle ammu armas olnud,» arutles naine.

Samas Getter Jaani esitust pidas ta väga säravaks ning tugevaks. «Lugu nagu alati Sven Lõhmuse lood – tema sulest tulnud asjad tunnen une pealt ära ja minu jaoks on imetlusväärne, et see nii on. Selles on mingi väga spetsiifiline oma nõks sees, et kui ma eelnevalt loo autorit ei teaks, siis Lõhmuse käekirja tunneksin ära.»

Tagasi üles