/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)
/nginx/o/2016/12/09/6159955t1h0b49.jpg)
Meie fitnessistaar Evelin Ainomäe on lõpuks jõudnud Dominikaani Vabariiki. Ja juba sel pühapäeval ootab teda mõõduvõtt maailma tippudega.
Fitnessistaar Evelin Ainomäe: imeline, kui hästi dominikaanlased oma tervise eest hoolt kannavad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/09/6159991t1haa90.jpg)
Armsad Elu24 lugejad!
Olen tänaseks olnud Dominikaani Vabariigi pealinnas Santo Domingos juba kolm päeva. Ja nagu varem lubasin, siis ma ei ole kade teiega jagamast oma kogemusi ning toon teieni oma seiklused MM`il.
Minu esimene reis siis profisportlasena ja veel nii üllal eesmärgil - esindada Eestit maailmameistrivõistlustel! No ise ka ei usu…
Start Tallinnast oli 4.50 Helsingisse. Kõik läks seerkord libedalt, kui välja arvata minu kaasa tehtud toidu inspekteerimine. Tore turvanaine vaatas kõik üle ja ütles, et mu toit on kaasa lubatud! Jumalt tänatud! See tähendas, et teel ma nälga ei jää.
Omajagu nalja tegi aga see protseduur küll. Kui toidukarp teiste ees kotist välja võeti ja mitte just eriti isuäratav toiduvalik laiali laotati, siis... Tegemist oli nimelt rukkihelbepudru ja munavalge seguga, millest oli kokku segatud kohutav hall mass. Muigasin, kui turvanaine seda pasteediks nimetas. Jah, pasteeti pole söönud ma juba ammu. Tegelikult ei mäletagi, kuidas see maitsebki...
Aga Pariisi turvakontrollis mul enam nii hästi ei läinud. Pudrukarp konfiskeeriti. Ja selleks kulus nelja inimese aeg, kes seda õnnetut karpi inspekteerima pidid. Lisaks ka põhjalik dokumentite vormistamine. Õnneks oli lendude vahe piisav ja õnneks startisin Pariisist Santo Domingo poole täpselt ettenähtud ajal.
Lennureis siia oli pikk ja pani mu kannatuse tõsiselt proovile. Nagu juba varem mainisin, siis oli lende kokku kolm ja pikim neist Pariisist Santo Domingosse, vahepeatusega Punta Canas. Kõik kokku kestis 11 tundi! See viimane oli tõesti õudus mitte kuubis, vaid õudus maksimaalses astmes!!!
Olen ka varem pikki lende lennanud ja imestan, et seekord see nii talumatu oli. Aga mis seal imestada, kui oled dieedi viimases staadiumis. Suhteliselt näljane ning lisaks ka veel kohutavalt pinges eesootava esinemise pärast.
Süüa ei saa, juua ei saa, no mitte midagi ei saa!!! Mõtelsin, et miks küll mu toitumisspetsialist Margus mulle kuivatamiseks veinidieeti ei soovitanud. Siis oleks mul vähemalt lennukis unigi peale tulnud. No ühesõnaga, kõik oli väga jube! Lisaks olin ka üksi ja samas pressitud kahe italiaano vahele. Hiljem selgus, et mõlemad olid carabinierid - vähemalt überturvaline minusugusele üksi reisivale blondiinile.
/nginx/o/2016/12/09/6159965t1h05c2.jpg)
Kuna lennukis oli kohati jube palav, siis rebisin vahepeal kampsuni seljast ja oh issand, need itaalia politseinikud ei saanud mu õlalihastelt silmi ja kukkusid muidugi uurima, et mis värk on ja lisaks arvasid, et ma olen vist väga kuulus näitsik.
Lõpuks maandusime õnnelikult Dominikaani pinnale. Lennukist välja astudes sain pahvaka lämbet õhku vastu vahtimist. Lennujaamas ootas mind autojuht ja muretult alagas sõit esimese hotelli poole.
Esimesed kaks ööd veetsin kohalikus Radissoni hotellis. Tuba oli ilus ja teenindus samuti. Asukoht kahjuks äripiirkonnas. Otsustasin veidigi oma tardumust leevendada ja minna hotelli ümbrusesse jalutama. Sadas sooja vihma. Olin lõpuks läbimärg, kuid tundsin kuidas vihm veidigi mu reisivintsutusi leevendas.
Kuid juba järgmisel päeval läksin otsima head jõusaali ja leidsin ka. No see oli vägev! Nimeks Body Shop Gym - sportimisvõimalused kolmel korrusel ja neist kõige kõrgemal lausa olümpiamõõtmetes bassein.
/nginx/o/2016/12/09/6159949t1h05ca.jpg)
Treenisin seal kaks päeva ja nautisin, mis seal salata, ka tähelepanu. Santo domingo ei ole just väga turistirohke koht ja loomulikult tekitasin seal parasjagu elevust oma blondi pea ja suhteliselt heas vormis kehaga. Hola Rubia!!!
Aga miks see klubi nii äge oli? Jõumasinate rohkus, interjööri hubasus ja kõik muu oli super! Samuti meeldis sealne sportimise kultuur. Te ei kujuta ette, kui palju seal personaaltreenereid oli! Praktiliselt kõik saalis treenijad olid koos juhendajaga. Uskumatu! Eestis on see suur luksus.
Trennisaalis oli ka kena baar, kus oli ohtralt tervislikku kraami, mida nii enne trenni, trenni ajal ja ka pärast trenni tarbida saab. Lahe oli vaadata, kuidas enne või pärast treeningut seal korraks aeg maha võeti ja keha kosutati ning sõprade, treenerite või trennikaaslastega mõni sõna vahetati.
/nginx/o/2016/12/09/6159981t1hbadd.jpg)
Tundub, et sportimine ja tervislikud eluviisid on siin Dominikaanis vägagi populaarsed. Ka kaubanduskeskustes oli müügil ohtralt tervisetooteid ning ka lugematul arvul jõusaale. Lisaks ka rohkelt vabas õhus sportimise võimalusi, millest hiljem veelgi pajatan.
Esimesed päevad möödusid mul üsnagi vaikselt. Pean tunnistama, et on vägagi harjumatu olla sellises troopilises kliimas ning elada nii askeetlikku elu. Tavaliselt tähendab selline troopika minu jaoks lõõgastust ja tantsu ning parimaid kokteile. Te ei kujuta ette, kui imelik on kui isegi kohvile piiama lisada ei saa… Nüüd, kui vaid mõned päevad on jäänud MMini, võib Pina Coladast vaid und näha.
Kolmapäeval kolisin ringi võistlushotelli. Pooletunnise taksosõidu kaugusel asuski Dominican Fiesta hotell ja kasiino. Kohale jõudes tundsin isegi kerget värinat ja see oli mõnus.
/nginx/o/2016/12/09/6159979t1ha7ba.jpg)
Tutvusin uue ümbrusega, leidsin megasuure kauni pargi, kus lisaks jõusaalile treenida, vaatasin õuesumba trenni, avastasin üliägeda karaoke baari ning jäin teisi eestlasi ootama.
/nginx/o/2016/12/09/6159959t1hdb03.jpg)
Juba järgmisel hommikul kohtusin Ivari ja Piretiga, kes võistlevad juuniorite klassis ning meie delegaadi Johannaga. Kohe läks lõbusamaks. Tundsime ilmselt kõik grupivaimu ja sedagi, kuidas üksteist aidates kõigega ise hakkama saame.
/nginx/o/2016/12/09/6159951t1h8c52.jpg)
Tegime ka linnapeal väikse tuuri ning kohalikud lapsed olid meid nähes vaimustuses, nad läksid nii pöördesse, et lausa kohalik politsei tuli vaatama, et mis toimub. Õnneks meid siiski ei arreteeritud. tegime mõned lahedad pildid ja jalutasime toidupoodi sööki varuma.
/nginx/o/2016/12/09/6159961t1he0ff.jpg)
Valik toidupoes oli hea. Peale oma kohustusliku vee- ja puuviljaleti, veetsime aega ka küpsiste ja muu keelatu juures ning pidasime plaani, mida peale võistlust keegi süüa soovib.
Imelik , aga minu unistused piirduvad sellega, et soovin vaid piiramatult süüa ananassi. Millegi rasvase või magusa järgi isu lihtsalt pole. Järelikult olen oma keha heas toonuses hoidnud. Aga teise päeva õhtul tegime Piretiga väikse peo basseini ääres - jõime mõlemad kaks korgitäit rummi... See pidi seedimisele hea olema, sest punnkõhud laval kindlasti lisapunkte ei saa.
/nginx/o/2016/12/09/6159995t1h90a2.jpg)
Ja täna, reede hommikul, sai võistlus ametliku alguse. Käisime ome tiimiga registreerimas.
Ootasime sabas tunde ja reede pealelõunakski meil veel kõik paberid käes. Aga hotelli saabub aina enam musklimägesid, kelle hulgas leidub tohutuid hiiglasi.
Leidsin lõpuks ka meikari ja juuksuri. Üks mure taas vähem. Johanna teeb mulle pühapäeval ka grimmi ning usun, et meie tiimil, Team Estonial, Dominikaani MM`il kõik suurepäraselt laabub.
Aga homme läheb juba lahti, sest meie Piret asub võistlustulle homme. Mina, Ivar ja Õnnela pühapäeval! Ivar hommikul ja mina pärastlõunal. Grande fiinale on lähedal!
Püüan teha ikka pilte ja kirjutada teile ka kena kokkuvõtte kõigest, mis toimumas on.
Ja palun hoidke meile pöialt! Me anname siin endast kõik, et Eesti lippu kõrgel hoida!
Muchas besos y hasta luego!