Eestlastest seljakotirändurid: võõrastega lukshotelli voodis, debiilikud mungad ja Eesti tuntus

Tripihipid Pok ja Marlee

FOTO: Mart Roosaar

«Pärast matkamist Põhja-Myanmari mägedes oli aeg esimeseks rongisõiduks Myanmaris. Lagunevate, sitaste ja käuksuvate rongidega sõitmine on mulle alati meeldinud. Annab vahetu kontakti kohalikega, kui just kõrgeimas klassis ei sõida. Aeg oli tasapisi lõuna poole liikuma hakata, sest mitmed maismaa piiripunktid Myanmari ja Tai vahel on küll suhteliselt värskesti välismaalastele ületatavad, aga tegelikkuses keerulised, kuna maanteed on suletud, välismaalastele ligipääs keelatud või tuleb piirilinna lennata,» kirjutavad Aasias seiklevad seljakotirändurid ehk Tripihipid uues blogipostituses.

Vahel, kui majutust ette ei broneeri, võib valusalt vastu näppe saada. «Kord pidime dormis ööbima Malaisias Langkawil, kuhu saabusime Hiina uusaasta õhtul – hui oli mingit majutust saada. Sama kehtis Pyin Oo Lwini kohta. Myanmaris on üldjuhul ülisõbralikud inimesed, aga tol õhtul olid enamus transpordi- ja majutusteenuseid pakkuvad erilised türapead. Leidsime küll suvalisi uberikke 30-50usd/öö eest, aga päris tahtsime ju ka sellist hinda maksta, kui tavaliselt need toad 3-5x odavamad. Pealegi olid need hilisõhtul veel tühjad ja jäidki tühjaks. Meil oli ka neli saatusekaaslast ehk kokku kuuekesi käisime pea kõik majutusasutused läbi. Mingit hinnaalandust keegi ei teinud ja nii jäidki neil mitmed ruumid tühjaks, sest ega majanduslik mõtlemine keskmise birmalase ajukurdude vahele ei mahu,» kirjutab räppar Pok blogis, et ju on suvalisel rvastuvõtjal lihtsam ja vähem tööd, kui nende hotellis ei peatu.

Kogu fiasko lõppes rändurite jaoks sellega, et kellelgi polnud jaksu festivali külastada ja kuus inimest, kellest suur osa üksteisele võõrad, ööbisid Myanmari mõistes pigem lukshotellis. «Umbes 46 eurot maksime kuue peale kokku toa eest, kus oli kaks kahe inimese voodit. Vahel tuleb elus ikka ette, et pead võhivõõra Kanada tüübi kaissu võtma.»

Tripihipid seiklemas

FOTO: Mart Roosaar

Eesti tuntus

«Tegelikult pole enamus inimesi, keda rännakutel kohanud olen, mitte kunagi kuulnud meie riigist,» kirjutab räppar Pok, et seljakotirändurid on küll tihtipeale keskmisest intelligentsemad ja rohkem maailma näinud, aga sageli ei tea ka nemad mõhkugi Eestist. «Nagu meie USA osariikidest. Nii et poliitikud võiksid mõelda hoopis õpilaste reiside, vabatahtlike programmide ja muu riigipoolse finantseerimise peale. Need vähesed eestlastest rändurid, vahetusõpilased ja teised mõjuvad palju parema reklaamina Eestile kui Skype, Transferwise või Pärt, sest peale nimede saavad teised ka päriselt midagi Eesti kohta teada. Nii et viimane aeg on pappi köhida, kulla Eesti riik, mu reisieelarve väheneb iga päevaga,» teatas rändur.

Loe pikemalt Tripihipide põnevatest seiklustest SIIN.

Tagasi üles