/nginx/o/2016/12/06/6149959t1h238e.jpg)
USA Pennsylvania ülikooli uuringu kohaselt on inimkond evolutsiooni käigus mitte ühel, vaid kahel korral sabast ilma jäänud.
Inimesed on kaks korda saba kaotanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seeker.com kirjutab, et nüüdseks on inimestel alles küll sabalülid, kuid saba mitte.
Inimlootel on saba, kuid see kaob üsas arenemise käigus, olles samas evolutsiooni kiirläbimine. Kui laps sünnib, siis tavaliselt tal saba ei ole, kuid on ka erandeid, mil arengu käigus on tekkinud mutatsioonid, mille tõttu on arenenud väikene saba, kuid see on kirurgiliselt eemaldatav.
«Inimeste saba ulatub tagasi eellasteni, kelleks olid varajased selgroogsed, kuid evolutsioon tegi oma töö ja inimestel on sabast alles vaid õndraluuks kokku kasvanud sabalülid ja rakutasemel mälestust,» selgitas bioloog Lauren Sallan.
Sallan uuris inimsaba kadumise fenomenist arusaamiseks 350 miljonit aastat tagasi elanud kala Aetheretmon’i fossiile. Tegemist on kalaga, mis on tänapäeva maismaaloomade, ka inimese kauge sugulane ja kellel oli omadusi, mis on neil loomadel, kaasa arvatud saba.
Sallani sõnul oli sel kalal kaks saba, mis olid üksteise peal ning millest üks oli paindumatu ja teine painduv. Evolutsiooni käigus aga arenesid need kaks saba erinevalt. Kaladelt kadus paindumatu saba ja jäi alles painduv saba, mis on vees elades kasulikum ja kohasem.
Evolutsioon jätkus, kaladest arenesid uued liigid, mis elasid osaliselt vees, osaliselt maismaal. Kui tekkisid maismaaliigid, siis neil ei olnud enam vaja vees ujumiseks sobivat painduvat saba, alles jäi paindumatu saba. Selline saba on näiteks koertel, kassidel, lehmadel ja veel paljudel teistel loomadel. Koerad kasutavad oma saba suhtlemiseks, kuid ka putukate peletamiseks.
Maismaaloomadel, kaasa arvatud inimestel eellastel inimahvidel oli saba, kuid evolutsioon tegi oma töö. Kui inimeste eellased tulid puudelt alla, kadus vajadus saba järele. Kui puudel oli saba vajalik tasakaalu hoidmiseks ja edasiliikumiseks, siis kahel jäsemel kõndides kaotas see organ oma tähtsuse, muutudes liikumise takistajaks.
Inimestele jäid sabast mälestuseks sabalülid, mis on otsene viide kaugetele eellastele ja sellele, et evolutsioonis kadus saba kahel korral.
Esmalt siis, kui kalad paindumatust sabast ilma jäid ja siis, kui inimahvid saba enam ei vajanud.