Kuidas näha ilu ja tajuda õnne?
/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)
23. veebruar 2011, 13:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/02/23/522744t1h72c2.jpg)
Mart Koldits Von Krahli teatrist ja Eero Epner NO99-st kirjutasid Viktor Pelevini novelli „Kollane nool“ järgi humoorika seiklusliku draama, kust ei puudu elav muusika. Koldits ise määratleb lavastuse humoorikaks psühhedeelseks roadmovie'ks koos muusikaga.
Ugala suure saali laval on pea kõik Ugala näitlejad, Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengite teine kursus ja tantsutudengid. Lisaks on laval elav muusika – kuueliikmeline ansambel. Kokku pea poolsada inimest.
“Pelevin valgustab nagu röntgen välja selle, mismoodi ühiskond ja kultuur inimese mõtte ja tundeelu mõjutab, et mitte öelda - juhib. Lugu tegeleb peamise küsimusega – mismoodi tuleks elada, et mitte meie maailmas hulluks minna ja säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda Õnne – selle sõna kõige suuremas tähenduses,” rääkis Koldits.
Vene kirjanik Viktor Pelevin saavutas maailmakuulsuse 1990. aastatel. Tema “Kollane nool” räägib, nagu pea kõik Pelevini teosed, inimese võimalusest saavutada vaimne vabadus, selle sõna kõige sügavamas tähenduses.
Von Krahli teatrist Ugalasse lavastama tulnud Mart Kolditsa jaoks on Viktor Pelevin autor, kelle juurde ta peab oma vaimse tervise huvides iga paari aasta tagant tagasi pöörduma. Koldits on Pelevinit ka varem lavastanud - "Tšapajev ja Pustota" oli tema bakalaureusetööks Eesti muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikoolis, mida mängiti 2003. aastal Linnateatris.
“Kollase noole” tegevus toimub ajas ja ruumis piiritletud teekonna läbimise ajal. Kohati muutub reaalsus sama fiktiivseks kui fiktsioon, uni ja reaalsus aga sulanduvad üheks painajaks.
„Kõik Pelevini tegelased seisavad sageli silmitsi millegi tundmatuga, mis lõppkokkuvõttes viib nende psüühika totaalse ebakindluse staadiumi, teatud piirimaale reaalsuse ja irreaalsuse vahel. Sellel piirimaal, punktis, kus valitseb olematus, on ühtäkki võimalik kõik.“ (Ilona Martson, "Vikerkaar" 11-12/2001).
„Kollane nool“ on ühtlasi nii rong, mis sõidab purustatud silla poole kui ka Ugala lavastus, mis hakkab oma elu elama 5. märtsil.