Pisarateni liigutav lugu Tartust: noormees kirjeldas, mis ajendas teda kodutule sooja sööki välja tegema

Kodutu mees (pilt on illustreeriv) Foto: SCANPIX

Facebookis levib grupi «Märgatud Tartus» postitus, mis räägib lihtsast, kuid pisarateni liigutavast heateost.

Eile postitati gruppi «Märgatud Tartus» teade: «Noormees, kes sa heast südamest ja normaalsest mõistusest, reedel (25.11.16) Tartu Vabaduse pst Hesburgeris mõned minutid enne südaööd, ei näinud vaevaks niisama laaberdada ja lulli lüüa vaid tegid kodutule sooja süüa ja juua välja. Tea, et sind on märgatud turvateenistuse poolt! Super heategu, sinusuguseid võiks veel rohkem olla! Kiitus!»

Kümmekond tundi hiljem avaldas kõnealune noormees kirjelduse juhtunust ja palus jääda anonüümseks.

«Olin parasjagu Taverna parklas, istusin autos, pilk telefoniekraanile suunatud. Eemalt lähenes see inimene. Tuleb järjest lähemale ja lähemale. Oli meetri kaugusel autost, ütlesin endale: «Palun ära tule siia...». Ta vist mõistis, et minust mingit abimeest ei ole ja jätkas oma teed. Inetu küll öelda, aga käis prügikasti juurest prügikasti juurde, taarat otsimas.

Mõtlesin endamisi, et miks ma küll nii käitusin. Miks ma olin selline ignorant... Jälgisin teda kümneid sekundeid, peas käisid erinevad mõtted läbi, et ma saaksin teda aidata, teha midagi sellist, millest see inimene rõõmu tunneb, anda talle mingi mälestus, mis tal tuju heaks teeb. Mitte paha pärast, lihtsalt minu arvamus, aga tänapäeva ühiskonna probleem ongi see, et me lihtsalt mõtleme aitamise peale... Me ei tegutse. Kogu see heatahtlikus jääb meie mõtetesse lihtsalt ulpima. Niisiis, oli aeg mõtted ka teoks teha.

Ta oli juba teisel pool parklat, ajasin auto lähemale, kõndisin tema juurde. Alustasin vabandusega, et ma temast välja ei teinud. Küsisin kas ma saaksin tema heaks midagi teha. Vaikselt tuli vastu, et ta palub söögiraha. Muidugi, miks mitte. Pakkusin talle välja variandi minna siia üle tee Hesburgerisse.

Vaikne, nagu ta oli, rääkis papi mingisugusest pitsast, et ta ei ole pitsat ammu söönud, aga tundus, et lepib ka burgeri ja friikatega. Seadsime oma sammud siis sinnapoole. Rääkisime natukene ka juttu, küsisin, kas kõik on hästi ikka. Vastu tuli, et keegi varastas temalt raamatu ära ja keegi on talle 2,50 võlgu... Mõelge inimesed - 2,50 pole justkui summa, aga selle inimese jaoks oli. Ma tahan sellega öelda, et hinnakem igat pisiasja, mis meil on, mis meile pakutakse... Miski ei tule kergelt siin elus. Siinkohal oleks sobilik öelda «Kes senti ei korja, see krooni (eurot) ei saa». Papi jõudis veel ära mainida, et tal on ka mingisugune puue, mis takistab tal tööle minemist.

Olime jõudnud Hesburgeri ukse ette, kus ta ütles, et mine sa, mina ootan väljas. Ütlesin, et jäta jutt... Et me läheme sööme ikka sees, sees on hea soe. Pika pinnimise peale oli ta nõus koos minuga sisse tulema. Leti ääres küsisin, et mis Te siis soovite, vastuseks, et palun üks juustuburger. Ütlesin, et aga sellest ei saa ju kõhtu täis, pakkusin talle erinevaid eineid, mida võtta jne, valik tehtud, istusime laua taha.

Kui toit saabus, inimese silmad lõid kohe särama. Oli näha, et ta oli söömata olnud pikka aega, kuid oli kombekas, ei kiirustanud söömisega. Laua taga me midagi ei rääkinud, lihtsalt jälgisin inimest ja lasin tal rahus süüa. Mingi aeg astusid sisse kaks turvameest, peast käis läbi mõte, et mis nüüd, kas meid tõepoolest tõstetakse välja? Olin valmis juba midagi teravat ütlema, selle inimese eest välja astuma ja teda kaitsma, et tema on ka inimene. Me kõik oleme ikkagi võrdsed.

Kohvi joodud, friikad söödud, burger kotti pandud (ütles, et homseks), seadsime sammud välja. Jõudsime 5-10 meetrit kõndida, kui üks turvameestest tuli meie juurde. Küsis, kas mina tegin talle kohvi ja söögi välja. Vastasin jaatavalt, selle peale ta ütles, et väga kõva, respekt. Tänas mind kätt surudes. Nende sõnade peale tundsin, et olen saanud millegi heaga hakkama.

Jalutasime natuke maad, küsis, kus ma elan ja millega ma tegelen. Rääkisimegi siis natukene juttu. Aeg lendas. Pidin minema, surusin tal kätt, ütlesin, et küll kõik hästi läheb, peab minema. Papi vaatas mulle otsa ja tänas veelkord, soovis mulle kõike head, millele vastasin samaga. Nii meie teed lahku läksid.

Selle tekstiga ma tahan öelda kõigile inimestele, et TEEME ROHKEM, ärme piirdu lihtsalt mõtlemisega. Mina sain sellest justkui mingisuguse pisiku, ma tahan veel selliseid asju teha, seda tehes ma tundsin, et ma ei olegi pealtnäha nii halb inimene kui arvasin. Inimesed, palun tehke sama, garanteerin, et te ei kahetse!»