Fitnessistaar Evelin Ainomäe: üllatus, üllatus, aga minu vananemise protsessid aeglustuvad!

Elu24 bikiinifitnessistaar Evelin Ainomäe MMi ettevalmistus hakkab lõpusirgele jõudma. 

Foto: Erakogu

Evelini blogi

Märkamatult on taas möödunud nädalake. Uskumatu, et minu bikiinifitnessi MMi ettevalmistus hakkabki otsa saama. Täna, täpselt kahe nädala pärast, olen juba lennukis ning teel Dominikaani Vabariigi poole. Pean tunnistama, et ootan seda hetke juba väga. Mul on peas olnud kinnisidee sellest võistlusest juba suve keskpaigast saati ning olen seega eesmärgi nimel juba peaaegu pool aastat pingutanud. Nüüd juba ootan väga päeva, kui võin ennast taas veidigi lõdvaks lasta. 

Nädal möödus nagu tavaliselt ülitihedas rütmis ja vahel mõtlen, et huvitav, mis tunne on, kui võistlus lõpuks läbi ja tohutult suur osa pingest igapäevaelust kaob. Kas siis enam üldse olla oskangi? Ja mida järsku tekkinud vaba ajaga peale hakkan? Ennast tundes, ei ole seda vabadust aga ilmselt kauaks, ma lihtsalt ei oska niisama olla. Küll ma juba midagi uut taas välja mõtlen, mis mind tegevuses ja väikses elevuses hoiab. 

Foto: Erakogu

Aga nüüd selle juurde, kuidas siis eelmise nädala pingutused edenesid

Nädal algas taas väga põhjalike vereproovide andmisega. Tulemused tegid ikka tuju heaks küll. Minu toitumisspetsialist Margus, kes on neid analüüse jälginud ütles, et see on parim verepilt, mille andnud olen. Ilmselt oleme koos jõudnud selleni, et keha on varustatud parima vitamiini kooslusega ning ka toitaineid saan endiselt piisavalt. Ka enesetunne on suurepärane ja kui kevadisel ettevalmistusel kannatasin päris tihti peavalude ja kohutava väsimuse käes, siis tänaseks on ka need kadunud.

Aga ilmselt seetõttu pole ma ka liigselt kõhnunud ja rasvapõletus toimub stabiilselt, kuid samas suhteliselt mõõdukas tempos. Minu jaoks on aga tervis number üks. Seega andis vereproov kinnitust, et olen oma tervise hoidmisel väga õigel teel. Ja üllatus, üllatus – ka vananemise protsessid aina aeglustuvad. Sünniaastat passis verenäit küll ei muuda, aga peeglisse vaadates olen oma sileda ja suhteliselt veatu nahaga igati rahul!

Kuid eriti suur tähelepanu pööran loomulikult jätkuvalt trennile. Olen välja arvutanud, et iga päev pean trennis kulutama 500 kilokalorit, et olla praeguse toitumise juures rasvapõletuse režiimil ja see tähendab minu jaoks 2,5 tundi tugevat trenni.

Eelmisel nädalal lubasin õhinal, et hakkan spordiklubis käima kaks korda päevas. Tõsi on, et eelmine nädal ei jõudnud ma küll trenni kell seitse varahommikul. Seega pidin oma suhteliselt pingutusterohke trenni tegema päeva hilistel tundidel. Kas see on raske? On loomulikult! Kui ärkad tavapäraselt kell kuus ning tööpäev on täis toimetusi, siis kell kuus õhtul treeninguga alustada on juba liig mis liig. Aga sain hakkama. Kuigi pulsikellal kulutatud energia järgimine oli kohati suisa naljakas. Nii kui numbrid täis said, siis kukkus hantel ja rohkem ei suutnud ma ühtegi lisaliigutust teha. 

Trennidest täpsemalt rääkides oli minu nädalakavas peaaegu igapäevane jõusaali treening, mille tulemused toonuses lihaste näol kohe avaldusid. Lisaks neli spinningut, üks bodypump ja nädala lõpetasin millegi eriti toredaga. Sellest treeningust veidi täpsemalt räägiksingi.

Minu ühe lemmiktreeneril Kaisal oli eile sünnipäev. Kui mäletate, siis Kaisa on minu tantsutreener, kelle südameasi on mind pasodoblet tantsima õpetada. Sünnipäeva puhul kutsus Kaisa mind aga Golden Clubi Jumping Fitness trenni. Ma ei olnud sellisest asjast varem kuulnudki.

Praegu, kui pean ennast liigutama nii palju kui võimalik, otsustasin võimalusest kinni haarata. No mis see jumping treening siis on? See oli puhas fun ja nauding. Sain korraliku võhmatrenni ja lisaks ka toonuse lihastesse. Kõigile treenijatele anti väike isiklik batuut ja põhimõtteliselt hüppasime selle peal erinevas rütmis, mõnusa muusika saatel, Kaisa juhendamisel terve tunni.

Mul oli kogu aeg nägu naerul. Kellele ei meeldiks siis batuudil hüpata? Ma pole seda ammu teinud. Ühesõnaga, täiesti super ja minu pulsikell näitas imet!!! Põletasin selle lõbu juures megakoguse kaloreid! Usun, et selline trenn on ideaalne ka inimesele, kes jõusaalis rassimist liiga monotoonseks peab ja üldiselt sportimist ei armasta. Siin satud aga tunniks justkui tagasi lapsepõlve ja positiivne emotsioon on garanteeritud!

Mida aga veel märkasin oli see, kui pehme oli treening liigestele, põlvedele ja muudele kehaosadele. Kuna hetkel treenin tõesti tohutus mahus, siis kahjuks tunnen vahel ebamugavustunnet põlvedes või siis annab suvel saadud hüppeliigese vigastus tunda. Batuut oli aga kogu keha vastu nii sõbralik. Mitte mingit liigset survet või koormust, jäi vaid suur liikumise rõõm. Ühesõnaga mina olen vaimustatud ja soovitan seda elamust ka kõigile teile! Vaata www.kaisatantsustuudio.eu lehelt lisainfot ja proovi ise järele!

Foto: Erakogu

Nädalalõpud olidki treeninguid täis ja kui see aeg peaks olema niiöelda puhkamiseks, siis minul oli küll vastupidi

Just laupäeval ja pühapäeval sain rohkem keskenduda treeningutele. Ja lasin mõnest oma jõusaali harjutuse sooritusest ka pildid teha. Oh issand, millised mäed mulle selga on kasvanud!!! Ise ka ehmatasin ära. Ometi tean, et selline pilt ei avane siiski puhkeolekus, vaid vahetult pärast intensiivset trenni.

Ühesõnaga rassisin korralikult nii jõusaalis kui rühmatrennides ja palju ma oma keha rasvasisaldust vähendada suutsin, seda näen juba enne ärasõitu kehaanalüüsi masinas.

Uni ja taastumine

Ükskõik, kui tugev ei ole sinu keha, taastumiseks vajab aega nii meie vaim kui füüsis. Uni on ülioluline. Mida sügavam see on, seda paremini taastuvad meie lihased ja uskuge või mitte, põleb ka rasv. 

Minu uni kahjuks praegu kiita ei ole ja see teeb mulle muret, viimasel ajal üha rohkem. Olen öö jooksul mitu korda üleval ja vahel magan vaid tunni või kahe kaupa. Eks see on tingitud sellest suurest koormusest ja ilmselt ka dieedist. Kuigi otseselt näljatunnet ei ole, siis tarbin siiski vähem, kui kulutan ja ega keha lõpmatuseni petta õnnestu.

Kui magad vaid neli kuni viis tundi ja sedagi lünklikult, siis pole sugugi lihtne hommikul värskena tööpäeva alustada ja tervet pikka päeva energilisena vastu pidada. Nüüdsest otsustasin, et uurin veidi, mis siis minu unega toimub ja kui palju ja kui sügavalt üldse magan. Selleks hankisin ühe imeliku aparaadi, mille tulemustest paari nädala pärast kokkuvõtte teen. Voodisse lina alla sai paigaldatud üks imelik riba, mis minu ööd salvestama hakkab. Ja seda üsnagi täpselt. Loodan väga, et saan olulist infot, mille alusel leian lahenduse paremaks ööuneks. 

Toidust

Viimasel kahel nädalal pean ilmselt veelgi vähem sööma hakkama. No midagi pole teha, nii see võistlusperioodi lõpp tundub kujunevat. Pean ju lihased supertäiuslikult esile tooma ja sulatama veelgi rasva. Tegelikult ma ei teagi, kuidas sellega hakkama saan. Ilmselt pean ka trennikoormust vähendama, sest mida raskem trenn, seda suurem isu. Jah, see kõik ei ole kerge.

Mõtlen nüüd pidevalt sellele, kuidas süüa nii, et justkui sööd, aga kaloreid saad minimaalselt. Sööma ju ometigi pean! Kuid erinevaid toitaineid asendades on toidust saadavat energiat võimalik ikka metsikult vähendada.

Oh, ja laupäeva õhtul oli mul metsik magusaisu! See oli jube! Tahad nii midagi endale lubada, aga no ei saa ju, sest kaloraaž lendab kohe täiega uppi. Ise ka imestan, kuidas selle õuduste õhtu üle elasin.

Fitnessivõistluse ettevalmistuse dieet ei luba mingil juhul üllatavatele isudele järele anda ja näiteks tervet pakki komme ühekorraga ära süüa. Suhteliselt ebainimlik. Kuidas siis selle jubeda magusaisu üle elasin? Mõtlesin välja spetsiaalse magustoidu. Ülilahja piimatarretise, mida süües veidigi oma keha petta. Aga retsepti ma siinkohal küll välja tuua ei sooviks. Pooled teist kindlasti minestaks ja mõtleks, kuidas sellist asja üldse võimalik süüa on. Aga tuli välja täitsa hea ja kehakaalule suhteliselt ohutu!

Foto: Erakogu

Kuidas ma siis ikkagi suudan? Ja ei vannu alla ei väsimusele ega isudele?

Eks selle pika dieediperioodi jooksul ikka olen eksinud ka ja üht-teist omale lubanud. Kuid see on inimlik. Oluline on võimalikult ruttu taas joonele saada. Kuid kui võistlus juba nii lähedal on, siis enam pole sellisteks eksimusteks õigustust. Eks mind aitab keskendumine eesmärgile ja mõte sellest, miks üldse kogu seda asja alustatud sai. Ja kui oled ühe eesmärgi nimel tegutsenud juba kuid, siis viimasel hetkel alla anda, no see oleks ikka üks kõige tobedam lahendus ja seda ma endale ilmselt andestada ei suudaks. Kuldmedali riputan aga endale juba praegu mõttes kaela oma vapruse eest, tulgu see ametlik tulemus võistlusel milline iganes.

Foto: Toni Läänsalu

Proovin ennast sellel suurel võistluslaval ette kujutada. Huvitav, mis tunne siis on?

Esialgse info järgi toimub võistlus ülisuures saalis, kus istekohti mitu tuhat. Kui suur see lava veel olla võib? Mis ma seal tegema pean? Mitu sammu astuda saan? Sellised mõtted pommitavad mind pidevalt. Ometi tean, et üle mõelda pole mõtet ja kavatsen seekord lavale minna nii omas elemendis kui vähegi võimalik. Ja mis siis, kui eputan liiga palju! Eks lavale ju selleks minnaksegi! Kavatsen olla mina ise!

Sellest nädalast võtan lisaks kindlasti mõned poseerimistunnid meie parimatelt õpetajatelt, et poosid ikka kenasti välja tuleksid. Sest siin on mul kindlasti kõvasti arenguruumi. Loodan, et armas Eleri, kes on poseerimises suur meister, mulle selles osas ka appi tuleb!

Foto: Toni Läänsalu

Minu lavameik ja juuksed on ka praegu küsimärk 

Dominikaani kolleegid on mulle kinnitanud, et tegelevad kõigega ja olen neile juba edastanud ka oma orienteeruva ajagraafiku. Palusin parimat meikarit, juuksurit, autojuhti ja fotograafi. Ning arvestades seda, et lava saab olema oluliselt suurem kui Salmes, tuleb teha tugev ja silmatorkav meik. Proovin leida näidispilte nii meigi kui soengu kohta. Ja juustega pean ilmselt minema kindla peale välja. Ei ole mõtet katsetada midagi keerulist ja ainulaadset, kui tegijad tundmatud on. Tiim, kelle kätesse ennast siin pimesi usaldan, minuga paraku kaasa tulla ei saa ja nendest tunnen Santo Domingos kindlasti suurt puudust. 

Nii palju kui võimalik, teen ära veel Eestis oma iluspetsialistide juures. Juukseravi protseduuridega saigi taas eelmisel nädalal algust tehtud. Küüned saavad ka lavaettevalmistuse siin ja ära sõites saate kindlasti täpsemalt aimu, milline saab olema minu lavastiil seekord. 

Foto: Toni Läänsalu

Grimmiga kokku möksitud bikiiine üritan veel endiselt puhtaks nühkida ja kui see õnnestub, siis pean taas Swarovski kivijahile minema, et muuta nad maksimaalselt plinkivaks.

Fotograafi palusin Dominikaanis selleks, et saaksin seal kaunis ümbruses teha mõned ilusad kaadrid. Kuna saabun kohale paar päeva enne võistlust, et anda kehale aega kohaneda, siis võiks sealse eluolu ka jäädvustada. 

Nii mõnigi ilmselt muigab, mida kõike ma soovin ja miks ma lihtsamalt hakkama ei saa. Aga ma olen maksimalist, teen pigem vähe, aga hästi! Mõte endale ise lavameigi tegemisest ja juuste sättimisest tekitaks hirmu ja lisastressi. Minu põhimõtteks on alati kõik või mitte midagi! Ja autojuhi vajadus on ka puht praktiline. Ei ole kuigi tore seigelda üksi kaugel maal, heledapäise eurooplasena. Vajan kindlustunnet. Eks ikka võib ootamatusi ette tulla, nagu tuli ka siin Salmes, kuid põhjalik ettevalmistus on alati pool võitu!

Mis see kõik maksma läheb?

No seda numbrit ootan ka põnevusega. Või pigem vist hoopis hirmuga.

Mis siis veel eelmisel nädalal juhtus?

Kohtusime Anuga ka Babor Spa's. Sõna sai ka minu treener Ott Kiivikas, kes sel nädalal ka minu vormi hindama hakkab. Eks näis, mis sealt tuleb. Olen endast igal juhul andnud parima, kuid loodan väga mõnele imenipile, mis vormi viimasel hetkel veelgi parandaks. Riielda ei soovi ma kindlasti saada ja ega minu puhul sellest kasu ka poleks. Head nõuanded kuluvad aga alati marjaks ja õnneks on mu treener maailma neljas mees kulturismis! Vaatame, mida tema terav kotkapilk siis märkab. 

Foto: Erakogu

Babor Spa-s proovis Anu pinnida,  millised on minu MMi ootused ja teda ajas ikka metsikult naerma, kui ta taas minu olekust välja luges, et võita soovin. Aga kes ei sooviks?

Üldse teevad minu soovid ja mõtted vahel inimestele palju nalja. Kuid ise ma seda huumoriga küll ei võta. Lihtsalt leian, et soov võita peab ju ikka sees pakitsema, mis sest, et ka ise aru saan, et see vahel ebareaalne on. Aga soovima ju peab! Ja kui Anu ütles, et eks peale võistlust siis vaatame, kas ma tulen koju kilbi all või peal (ega ma täpselt ei tea, mis see väljend tähendab), siis tunnen ma ennast olenemata tulemusest võitjana, sest sain võitu oma mugavustsoonist, isudest, laiskusest ja millest kõigest veel. Boonuseks elu parimas vormi keha ja superhead tervisenäitajad.

Õige pea tähistan aasta möödumist viimasest nohust. On tõsi, et mind ei ole kogu bikiinifitnessisti «karjääri» jooksul tabanud mitte ükski viirus ega külmetushaigus. Mida võiks veel tahta?

Praegu tahan aga seda, et suudaksin need viimased nädalal maksimaalselt kõik endast anda ja korraldada sellele trallile korralik grande finale!

Nädal tuleb tihe ja ma ei ole kade seda kõike ka teiega järgmisel nädalal jagama! Edukat tervislikku ja sportlikku nädalat teile kõigile!

 Vaata ka meeleolukat videot Anu ja Otiga!