Ka vana hobune tahab kaeru

Foto: Internet

Riin on alles 20aastane, ent juba lehvib tema ümber hulganisti kahtlustavaid ja kahtlevaid seisukohavõtte. Paari valusa näite põhjal on elu talle õpetanud, et meesinimene on teinekord nagu noor kuu – kerkib silmapiirile, ajab hulluks ja kaob.

Oma isast teab Riin vaid nii palju, et see oli suguvõimeline, vastasel korral poleks piigat ju olemas. Riinule pole põrmugi vastukarva nimetada ennast vaaremade kõnepruuki tarvitades tüdrukulapseks, seda enam, et tiitel on sisuliselt jumala õige. Ema oli kasinasti seitseteist, kui Triin sündis. “Tööõnnetus,” nentis plikaohtu emme, vaevumata pead murdma selle üle, kellega täpselt ta arvukatest voodipartneritest see “õnnetus” valmis treiti.

Nagu ema, nõnda tütar

Rahvasuu ütleb, et kuidas ema, nõnda ka tütar. Gümnaasiumi eelviimase klassi õpilasena meeldis Riinule hullupööra harrastada riski ja ettevaatust üheaegselt – ta nautis täiega üheöösuhteid, ent tegi kõik selleks, et süda kaotsi ei läheks.

Ometi juhtus see hoopis rutem, kui tüdruk oskas oodata. Oolep oli Riinust kümme aastat vanem, edukas, pilkupüüdev, edev ja lahutatud. “Ossa!” ühmatas ema Aage tunnustavalt, kui tulevane koduväi ta ees lodevalt elegantse kummarduse tegi ja vanamoeliselt tema kätt musutas.

“Kas te kahekesi elategi?” vaatas Oolep otsivalt ringi, kui ema läks kööki kohvi tooma. “Enamasti küll,” noogutas Riin pead. “Eks neid karvajalgu ole siit läbi jooksnud küll, igas mõõtmes ja vanuses, aga mu kallis emme ütleb alati, et no ei, ikka pole see õ i g e.”

Võrgutuste ohver

Suures ja avaras majas, mille Riinu ema oli vanematelt päranduseks saanud, jätkus kõigile piisavalt põrandapinda ja privaatsust.

Paik, kus aeg-ajalt kolmekesi kokku saadi, oli köök, ja just siin hakkas mõne kuu möödudes toimuma kummalisi asju. Ema praadis pliidi juures pannkooke, jalas võrgutavad võrksukad ja seljas midagi nii röögatult liibuvat, et ükski kurv, kuppel ega kumerus ei jäänud kujutlusvõime tarvis.

Aage vahetas tütre elukaaslasega kõnekaid ja ülearu lahtisi pilke ja leidis otsekui möödaminnes võimaluse meest puudutada või patsutada. Lapseootel Riinul, kes päevast päeva titetusas öökis, polnud jaksu oletada muud põhjust, kui et emme ja Oolepi läbisaamine ületab Harju keskmise ja kenad suhted tulevad igas peres üksnes kasuks.

Ühel päeval arsti juurest saabudes leidis ta Aage ja Oolepi teineteise embusest. “Mida kuradit?” jäi ta uksele seisma, maruvihasenagi kaunis oma puhkevas emaduses. “Su elukaaslasel oli tööl raske päev, ma lihtsalt lohutasin teda,” kehitas Aage õlgu.

“Mis toimub?” nõudis Riin enne magamaminekut elukaaslaselt aru. “Mis ajast peale käib lohutamine nii, et teie kahe vahele ei mahu isegi leheke printeripaberit?”

“Noh, Aage on minust vist sisse võetud, eks vana hobune tahab ka kaeru. Mina olen nõrk meesterahvas ega saa ükskõikseks jääda, kui su ema seelik koosneb ainult sümboolsest riideribast ja kui ta hõljub mu ees, dekoltee vööni ja lõhik hargivaheni.”

Veel samal õhtul tegi Riin visiidi ema eluruumidesse. Murdus voodiservale ega saanud ühtäkki sõnagi suust, pisarad purskusid nagu paisu tagant. “Midagi pole lahti, rumal laps,” trööstis ema tütart. “Ära näe tonti seal, kus teda pole.”

Kui Riinul jõudis kätte aeg maha saada, viibisid sünnituse juures ka Oolep ja Aage, ning läbi valuhoogude ja ajuti ähmastuva teadvuse joonistusid nad nurganaise kujutlusse nagu Skylla ja Charybdis – kaks vältimatut õnnetust.

Siiski näis esialgu kõik korras olevat. Oolepist sai hoolitsev issi ning sündsusetult nooruslik vanaema, nagu Oolep teda nimetas, vahetas üliseksikad hilbud pisut vähem seksikate vastu. Riin rahunes, tunnistades endale, et emmel oli vist õigus – ta oli näinud tonti seal, kus teda polnud.

Ühel ööl, ärgates beebi nutu peale, leidis ta, et elukaaslane on vajaka ja padjalohkki jahtunud. Oodanud minutit kümme, otsustas ta strateegiliselt tähtsad ruumid üle vaadata. Kempsus Oolepit polnud, küll aga kostis kõrval asuvast vannitoast veesolina sekka ühemõttelist ohkamist. Mõni aeg hiljem avanes uks ning Oolep ja Aage hiilisid lävele, õhetavad ja häbelikud nagu patu pealt naasnud muiste ja mullugi. Märgates tütart otsekui kättemaksujumalannat koridoris seismas, naeratas ema kitsilt nagu õnn ja kadus oma majapoolele.

“Ma olen nõrk meesterahvas, Aage uitas siin eevaülikonnas ringi,” üritas Oolep ennast õigustada, aga Riinu raevukas pilk sulges ta suu.

Ajalugu kordub

Hommikul pakkis Riin kõige vajalikumad asjad, võttis pojakese sülle ja tema sõnad “lähen sõbranna juurde, tal on vaba tuba” ühtisid peapöördega. “Oleme seal sinuga käinud, nii et küllap tead, kust meid leida.”

Õhtul seisis Oolep Riinu ukse taga, tobedalt alandlik nägu peas ja lilletuutu pihus. Järgnev etapp noorte elus oli kahetoaline üürikorter ja kõhklev edasiminek – üks päev korraga. “Aagega on mul kõik läbi!” tagus Oolep endale rusikaga vastu rinda ja Riin uskus.

Aja möödudes hakkasid Oolepi tööpäevad üha pikemaks venima, ikka sagedamini tuli ette ka ärilõunaid ja mitut masti konverentse. Saabudes koju vastu ööd, keel vesti peal nagu jooksust tulnud koeral, kirus Oolep ülemusi ja kapitalistlikku korda ning vajus poole sõna pealt magusasse unne.

Ühel hilisõhtul, kui meest polnud ja tema mobiiltelefon oli välja lülitatud, võttis Riin pisipoja turvahälliga näpu otsa, tellis takso ja sõitis ema juurde. Valgustatud aknad andsid tunnistust, et majas ei magatud veel. Mitme kellaandmise peale ilmus ema uksele, üll läbipaistev negližee ja sõrmes kaks kuldsõrmust.

“Sina!?” imestas ta. Esimene asi, mida Riin esikus märkas, oli Oolepi roheline tuulepluus ... “Kui arvad, et hakkan oma lapse isa sinu voodist tilli pidi välja rebima, siis eksid,” keeras Riin emale otsustavalt selja ning marssis pimedusse.

Järgmist etappi võib nimetada Oolepi palverännakute ajajärguks. Niisama sageli, nagu ta käis janu kustutamas keelatud allikal, leidis mees tee ka Riinu ja lapse juurde, palus, anus, põlvitas, lubas ja tõotas. Kulutas korteri lävepakku, kuni Riin ta seitse asja suurde pappkasti pakituna trepikotta tõstis ja laskis uksel luku vahetada.

“Ajalool on kombeks korduda,” on Riin seisukohal, ning tema naeratus on liiga ehe ja enesekindel, et suuta esile kutsuda kaastunnet. “Küllap tuleb minulgi oma laps üksi suureks kasvatada ning ma teen kõik selleks, et temast saaks mees, keda võib austada, uskuda ja usaldada.”

Suhtelood

• Virumaa Teataja avaldab paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tunduda uskumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbielamine.