Video: Itaalias leiti 400 aasta vanune hambaprotees

400 aasta vanune hambaprotees Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Arheoloogid leidsid Itaalia Toscana Lucca kloostris väljakaevamisi tehes 400 aasta vanused pärisahammastest valmistatud proteesi, mis on tänapäeva kunsthammaste eelkäija.

Leitud hambaid on viis, neist kolm on esihambad ja kaks purihambad ning nad on anatoomiliselt õiges järjekorras, edastab Live Science.

Erinevatelt inimestelt pärit hambaid hoiab koos kullast, hõbest ja vasest osa ning hambaid on töödeldud, et nad uuele omanikule suhu mahuksid.

Pisa ülikooli teadlaste Simona Monizzi, Valentina Giffura ja nende kollegide teatel on valehambarida valmistatud oskuslikult.

«Mikroskaneering näitas, et iga hammast hoiab väärismetallist riba küljes kinni kaks väikest kuldset naela. Metallriba lõpud on S-kujulised, sest nende abil sai valehambad kinnitada suus olemas olevate hammaste külge,» teatasid teadlased.

Elektronmikroskoopiline uuring näitas, et valehambaid kinni hoidvas metallis on 73 protsenti kulda, 15,6 protsenti hõbedat ja 11,4 protsenti vaske.

16. sajandil elanud Prantsuse kirurg Ambroise Paré (eluaeg 1510 – 1590), kes oli mitme Prantsuse kuninga arst, kirjeldas esimesena hambaproteesi. Tema jälgedes astus Pierre Fauchard (eluaeg 1678 – 1761), kes oli samuti prantslane ja kes valmistas võltshambaid.

Seni ei olnud arheoloogidel ühtegi näidet tollest ajast pärit hambaproteeside kohta, olid vaid kirjeldused.

«Tegemist on esimese arheoloogilistel väljakaevamistel leitud hambaproteesiga, mis asendas kaotatud hambaid,» teatas Minozzi.

Ta lisas, et 16. – 17. sajandil kirjeldatud hambaproteesid olid sarnased nendega, mida kasutasid rohkem kui 2500 aastat tagasi etruskid. Ka nende kohta on ainult kirjeldused. 

Itaalia arheoloogid leidsid valehambad Lucca Püha Franciscuse kloostris asuva mõjuvõimsa Guinigi suguvõsa matmispaigast. Guinigid valitsesid Luccas 1392 – 1429.

Kuna Guinigide matmistele oli peale maetud, siis on keeruline teha kindlaks aega, millal need hambaproteesid valmistati ja millal neid kanti, kuid metallist osa ja hammaste töötluse järgi oletatakse, et tõenäoliselt 17. sajandi alguses.

Arheoloogide teatel on kloostri matmispaika maetud üle 100 inimese, kuid nad ei leidnud koljut, kuhu oleksid kunsthambad sobinud.

Minozzi arvates vajas kunsthammaste omanik proteesi, kas siis igemehaigusest,  hammaste lagunemisest või vanadusest tingitud hambakaotuse tõttu.

Leitud skelettide hammaste uurimine näitas, et suur osa neist suri 40. eluaastates  ja nende hambad olid väga katkised.