Ridi-radi-ralla, pakane on valla

Pakase joonistatud jäälilled. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ilmataat on jälle tegija: peaaegu kõik meediauudised algavad ja lõpevad ilmateatega. Hommikuti räägivad need suurtest miinuskraadidest.

Nädal pärast küünlapäeva, mil pidi rahvatarkuse järgi murduma talve selgroog, hakkas ilm hoopis külmenema. Ja lõppu pole nähagi. Sünoptikuil tuleb rahvast aina lohutada: küllap läheb soojemaks, küllap saabub kevad ― ega see tulemata jää!

Kõige rohkem rõõmu tõi käre külm muidugi soojatootjaile, seevastu hinnatundlikud inimesed ootavad hirmuga küttearveid. Kui vanasti praksusid pakasega vaid aiateibad, siis nüüd kuuleme rabedaist raudteerööbastest, külmuvatest radiaatoritest, tõrkuvatest bussidest või liiga kuumaks köetud ahjudest. Isegi pangaautomaadid tarduvad. Elektrisüsteemid ütlevad ülekoormuse tõttu üles, sest soojapuhurid tarbivad kõvasti voolu. Ja lapsevanemad ei tea, kas saata võsukesed kooli või jätta koju, sest kuidagi ei saa sotti tuule ja külma seosest.

Kust see külmalaine tuli? Arktikast. Parafraseerides üht legendaarset tõdemust, pole meil põhja poolt (talvel) midagi head oodata. Sakslased panid praegu meie kohal laiutavale kõrgrõhkkonnale nimeks Heike (just äsja lahkus meie kohalt Gabriela, mis sai nime 290 eurot maksnud Schilderi firmalt). Meeldetuletuseks ütlen, et sel aastal on tsüklonid meeste ja antitsüklonid naiste nimega.

Ohtlikuks on praegust külmalainet vahest vara nimetada. Teatmiku «Eesti kliima riskid» (EMHI, 2008) järgi peetakse inimese tervisele eriti ohtlikuks seda, kui ööpäeva miinimum püsib viis või enam ööpäeva temperatuuril -30 kraadi (Celsiuse järgi) ja alla selle.

Alates 1961. aastast on Eestis õhutemperatuur langenud -30 kraadini ja sellest allapoole 25 aastal. Ajavahemikel 1963—1970 ja 1976—1980 mõõdeti selliseid pakaseid igal aastal. Karmim külmalaine oli 1978. aasta lõpupäevil: Narvas 42,6, Kuusikul 40,6 ja Valgas 40,5 miinuskraadi. Viimase veerandsajandi jooksul on nii külma ilma ette tulnud harvem.

Alates 2000/2001. aasta talvest on temperatuur langenud alla -30 kraadi viiel korral. Huvitav on see, et külmad aastad käivad paarikaupa, ajavahemikul 2008―2009 me ei näinudki korralikku pakast. Nii et lootust on, et järgmine talv tuleb soojem.

Külmalaineist veel: EMHI teatmiku andmeil oli aastail 1961—2007 Eestis seitse perioodi, mil õhukülm püsis mitu päeva jutti allpool 30 miinuskraadi. Pikim neist oli 1987. aasta jaanuaris: Tartu- ja Jõgevamaal tervelt kaheksa päeva.
Detsembri külmarekord, miinus 42,6 kraadi, püstitati Narvas 1978. aasta eelviimasel päeval. Jaanuari rekord on muidugi -43,5 kraadi, mõõdetud Jõgeval 1940. aasta tõnisepäeval, 17. jaanuaril. Veebruari rekordini (-39 C) jääb õnneks samuti tükk maad. See saadi 1. veebruaril samas paigas 1956. aastal.

Muide, ka mullune kõige madalam kraadiklaasi näit (-32,4) registreeriti Jõgeval.

Tuulekülma nimetatakse ka tajutavaks külmaks. Igaüks teab, et mida tugevam on tuul, seda kiiremini kaotab keha soojust ja seda külmem tundub õhk. Seetõttu tundub tuulisel hommikul pakane tavalisest jubedam olevat. Meteoroloogid kasutavad külmatunde arvutamiseks valemeid (tuule-külmaindeks), lähtudes tegelikust õhutemperatuurist ja tuule kiirusest.

Sellest näitajast tuleks lähtuda ka lapsi kooli saates ja riietudes. EMHI koduleheküljelt saab ilmanäitude kaardilt näha nii õhutemperatuuri ja tuulenäitajaid kui arvutatud tuulekülma kangust. Näiteks 18. veebruari varahommikul mõõdeti Jõgeval õhus -31,8 kraadi Celsiuse järgi. Õnneks puhus nõrk tuul, 0,8 meetrit sekundis, ja sealsete elanike näod pidid taluma vaid 35-kraadist tuulekülma.

Miks EMHI ei avalikusta mõne ilmajaama temperatuurirekordeid? Jutt on hüdromeetriajaamade näitudest. Tõepoolest on seal, näiteks Kaansool, mõõdetud vahel märksa madalamaid temperatuure kui päris ilmajaamades. Asi on selles, et nood asuvad madalais jõeorgudes, sestap on seal talvel jahedam. Neid näitusid kasutavad hüdroloogid arvutusi tehes.

Kas virmalistel on seost praeguse külmalainega? Vaevalt teadis Päike paar päeva tagasi, et Skandinaavia kohal on suur kõrgrõhuala. Pakasega näeme virmalisi paremini, sest taevas on sel ajal enamasti pilvitu.

Tartu-Tõravere ilmajaamas asuv Soome ilmateenistuse magnetomeeter on registreerinud sageli virmalisi, millest meil pole aimugi, sest pilved on olnud ees.