Arvustus: Louise mere ääres
18. november 2016, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ütlen kohe ära, et see on suurepärane film ja soovitan soojalt kõigile filmi- ja animagurmaanidele. Kui tavapäraselt Robinson Crusoe laadsete lugude peategelasteks on olnud täies elujõus mehed, siis antud filmi puhul tutvume sümpaatse vanaproua Louisega, kes on viperuste tõttu jäänud maha turismilinnast viimasest rongist.
Eriliselt nauditavaks teeb filmi kunstnikutöö: iga kaader on omaette elamus. Visuaalselt on taustad tundlikud ja värvirikkad, näha on paberi tekstuuri ja põnevat visandlikku joont. See moodustab hea terviku koos sujuva animatsiooniga, mis toetab igal moel karaktereid. Siin filmis on kõik tonaalselt läbi mõeldud: pastelsed soojad värvid sobivad kokku loo empaatilise iseloomu ja suvitusrajoonide kireva fassaadiga. Isegi nukrus on siin mõnes mõttes helge.
Nagu Robinson Crusoe loo puhul, elame me kaasa peategelase igapäevastele toimetustele ja väikestele võitudele. Samuti ei puudu siin ka kõrvaltegelane Reede vana mahajäetud koer Pepperi näol. Lõputu tühjus annab võimaluse tagasivaateks möödunud elule: piirid mineviku vahel kipuvad sulanduma kokku ühtseks tervikuks.
Ja tõesti – mis juhtub suvituskohtadega, kui puhkus saab läbi ja maabuvad esimesed külmad ilmad? Võib-olla peidavad lärmakad supelrannad, täis kisa ja kära, me võimalust vaadata endasse ning esmaspilgul fataalsest õnnetusest, võib saada kirgastav kogemus.
Eesti esilinastuse 19. novembril Kinos Sõprus juhatavad sisse produtsendid Jean-François Bigot ja Camille Raulo-Cathebras (Prantsusmaa).
19/11/2016 19:00, Kino Sõprus – Osta pilet
20/11/2016 15:15, Tartu Elektriteater – Osta pilet
20/11/2016 16:00, Mustamäe Kino Apollo – Osta pilet