Kristjan Holm: "Au & kuulsus postiljonidele!"

Täismaja, 2016. Rež. Kristjan Holm Foto: Animated Dreams

Kohtume Kristjan Holmiga ühel lumisel novembrikuu päeval, et rääkida tema värskest joonisfilmist „Täismaja”. Holm vestis WC-paberist, grafiidi helisevast joonest ja paljastest postiljonidest, sest just need on ühed võtmed tema uusima „maja” jaoks.

„Väike maja”(2008), „Suur maja”(2011) ja „Täis maja”(2016) - kui terviklikud nad triloogiana on?

Esimene ja teine film olid suhteliselt juhuslikult seotud, järjekord ja seos majadega olid puhtjuhuslikud. Kolmas on juba natuke taotluslikum – ega kaks kolmandata ei jää. Aga vaatajal ei ole vaja nende eelnevatega kursis olla, need on kõik iseseisvad filmid.

Nii et esimest maja-filmi tehes ei olnud plaan triloogiat luua?

Ei, jumal-jumal, siis ma ei teadnud üldse, mis see filmitegemine on, või mis toimub maailmas.

Vaatajana tekkis selline küsimus – miks kõik need inimesed sinna majja sisse tahavad pääseda?

Oi, aga see on küll sotsiaalne küsimus nüüd! Inimesed ju ikka, sageli endale aru andmata, püüdlevad millegi poole. Ükskõik, kas see on siis materiaalne või vaimne, selline kollektiivne tung on meis. Tõenäoliselt on mul ka mingid kinnisideed, mille poole, hambad ristis, või ka meeldiva meloodia saatel kulgeda.

Aga see, et sa EKA sisearhitektuuris õpetad joonistamist viimastel aastatel, kas see on ka kuidagi panustanud sinu majadelembusesse või sellesse korduvasse motiivi?

Ma võin, käsi südamel, öelda, et kõik Eestis elavad inimesed on kuidagi majadega seotud.

Aga teostus – kas see läks ootuspäraselt? Või läks midagi ka paremini või halvemini, kui oodatud?

Tavaliselt tootmisprotsessis on väga hea, kui storyboard´is on juba selge, millised saavad olema taustad ja stilistika. Aga selle filmi tootmine venis üsna pikalt. Ja selle asemel, et pühenduda storyboard´i tegemisele, oli vaja palju muid asju korda saata, nii et taustad ja stilistika sündisid suuresti tootmise ajal. Pedagoogilises mõttes oli see päris suur pähkel. Iga asi tuleb ikka õigel ajal ära teha.

See oli ka Joonisfilmi esimene film, mis teostati üleni elektrooniliselt, nii et eks seal seda graafilisust läks kaduma. See on puhas digitaalne joon, mis seal filmis näha on... aga grafiidi heli on ju selline, omalaadne.

Kas see oli ka sinu enda jaoks esimene digitaalne film?

Ei, ma ei ole seda veel käppa saanud. Ma oma kunstniku osa tegin ikka valguslaua ja grafiidiga. Aga elektrooniline maailm lihtsustab kuidagi joone ära.

Esimesed filmid tegid sa iseseisvalt ja selle filmi stuudio juures, kas see stuudiosüsteemiga kohanemine annab ka tunda kuidagi?

See on teine film [stuudio juures]. Ma arvan, et on hea teha üks film üksi ja üks film stuudioga. Tegelikult kumbki ei ole ideaalne. Aga üksi tehes tekib mingi sotsiaalne puudujääk. Ja heli olen ma alati koostöös teinud, Horret Kuusiga. Kui siin rääkida pildi ja heli suhtest, siis heli on kuskil 80% filmist. Pildi sa võid teha väga lihtsalt või väga keeruliselt, aga no heli – heli ei anna andeks. Heliga saab nii palju seda, mida sa tahtsid öelda, muuta. Selles suhtes on Horret ikka supertegija.

Aga veel filmi stilistika osas – mis värk selle tualettpaberiga on? Kust see tuli?

Mina ei taha seda üldse fetišeerida kuidagi. Aga see oli jälle nende uitmõtetega seoses. Film oli juba tootmises, oli vaja neid jooni elama panna, aga mis seal joonte sees või ümber toimub, oli kõik veel väga lahtine. No ei olnud mingit selget nägemust veel. Ja siis Slovakkias ühel festivalil olles, potil istudes, sattus minu kätte üks huvitav faktuur. Ja sellega seoses, ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi midagi varastanud, aga sel hetkel ma varastasin sealt seina äärest ühe vetsupaberi rulli.

Südametunnistus ei pidanud vastu, ma pidin ühele kohalikule pihtima, et ma võtsin sealt minule mittekuuluvat omandit. Aga ta ei andnud mind välja, on kaasosaline. /naerab/

/jätkab, mõtlikumalt/ WC-paberil on meie maailmakäsitluse puhul suur märgiline tähendus. Talle on omistatud palju inimlikke väärtusi. Ja me oleme kõik väga intiimselt seotud sellega. Ega paljudele see WC-paberi olemasolu ei olegi tajutav, pigem on WC-paberi puudumine tajutav.

Foto: PÖFF

Need paljad inimesed seal filmis on väga nunnud. Kuidas see otsus tuli – kas lihtsalt selleks, et peategelasi kuidagi eristada?

Ma alguses toppisin nad küll riidesse, kurgust saadik, aga see riiete valik on minu puhul alati olnud problemaatiline. Hea on lahendada mingeid selliseid tülpinud kontorirotte – sa tead, millised nad on, ja üldiselt sisu ja vorm vastab nende omadustele. Aga kui sul on nii öelda positiivne kangelane, siis no katsu teda riidesse panna kuidagi nii, et ta ka välja mängiks selle kostüümi!

Paarkümmend stseeni olid juba animeeritud, riietatud inimestega. Ja siis ma näitasin üht pilti, kus nad veel paljad olid, Priidule, ja Pärn küsis, et kas filmis on ka ilma riieteta inimesed? Ja mina muidugi lõin endale rusikaga otsa ette, et no nii, on seljatatud jälle üks probleem!

Ja mis puutub postiljonidesse, siis mul on hästi isiklik suhe nendega. Ma olen fanaatiline rämpsust postisaadetiste tegija. Ja mulle meeldib mõelda nende postiljonide peale, kes veavad tänapäeval mõttetut saasta laiali – vahest ka mõned arved – nende inimeste käest käivad läbi sellised kummalised veidrate sõnumitega saadetised. Ma mõtlen sageli, et kas nad tajuvad seda, et nende olemasolu ei ole unustatud?

Postiljon on ju ühiskonnas suhteliselt kadunud inimene juba. Kas keegi märkaks postiljoni, kui ta oleks näiteks alasti? No tõenäoliselt märkaks, aga siis see tema postiljoni olemus unustatakse sootuks, siis on ta lihtsalt üks paljas inimene. Ja seda on huvitav jälgida, kas keegi publikust märkab seda probleemipüstitust, et inimesed isegi ei pane tähele, kas postiljon on riides või alasti.

Aga mida see rämpsu saatmine endast kujutab?

Ma olen saatnud reisidel olles siia-sinna tähelepanekuid olukorrast, mis mujal valitseb. Mulle ei meeldi üldjuhul asju osta. Asju, mida on võimalik kirjana vormistada, on tegelikult kohutavalt palju. Ükskõik, mis materjalivalik, ükskõik, mis formaat. Ja on tekkinud ka väike hasart, et kas need lähevad kohale – kas see kvalifitseerub ka postisüsteemi jaoks saadetisena. Kui sa paned sinna margi peale, siis sa ju tegelikult oled juba maksnud ja tellid ka muusika. Aga ma ei ole suutnud neid piire ületada. Au ja kuulsus postiljonidele!

See on siis tšekid ja piletid ja ...

Tšekid ja piletid ja suvalised paberilipakad. No mis veel – puitu saab kasutada, klaasi saab kasutada, autokumme saab kasutada. No mida iganes.

Kui sa paneksid oma filmile 3 hashtag´i, siis millised need 3 märksõna võiksid olla?

#tühjus #progress ... ja võibolla selle vetsupaberi intsidendiga seoses ka #interpol

Võimalus enesereklaamiks – miks vaataja peaks veetma need 17 minutit just sinu filmiga? Miks sa soovitaksid tal seansile tulla?

Ma arvan, et kui inimesel on midagi targemat teha, siis ma soovitaksin, et nad teeksid pigem seda „midagi muud”. Samas, kui see suudab ära hoida mingid kahemõttelised teod, siis on ju ka hästi. Aga ma arvan, et paljud inimesed on sinna sattunud kuidagi juhuslikult, ja see meeldib mulle kõige rohkem. Kui keegi tuleb teadlikult, siis on alati võimalus, et ta võibolla ei vasta linateose ootustele.

Ning lõpetuseks – viimase aja eredaim filmielamus?

/elavalt/ Oi, üks jaapani film on küll, mida ma soovitaksin! Aga seda ei ole võimalik kuskil näha praegu. See on tudengifilm, diplomitöö. „I Think You’re a Little Confused” Iku Ogawalt. Seal oli lahe lugu. Kui kellelgi on võimalik kuskil näha, siis vaadake, aga ma praegu ei tea, kas ja kuhu [festivalidele] seda valitud on. Ma ise nägin seda Ungaris, Primanimal. Ma hea meelega hakkaksin selle filmi ametlikuks esindajaks, atašeeks.

Kristjan Holmi “Täismaja” esilinastub 16. novembril Animated Dreamsi avatseremoonial. Filmi on võimalik näha programmis “Uus Eesti anima” alates reedest, 18. novembrist.

18/11/2016 19:00, Mustamäe Apollo Kino – Osta pilet

19/11/2016 19:00, Mustamäe Apollo Kino – Osta pilet

20/11/2016 14:15, Kino Artis – Osta pilet