Eile sai KinÖÖ
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole just kuigi tavaline, et inimesed pühapäeva hilisõhtul kokku tulevad. PÖFF-i kärgfestival Sleepwalkers suutis tavasid eirata ja tõi Erinevate Tubade Klubi saali rahvast täis. Aset leidis festivali menukaim üritus – Öökino.
Vabas vormis kodune üritus, kus igaühel jalaotsas sussid ja istumiskohaks diivan või tugitool, oli õhtust hommikuni vältav eri visuaalžanrite kompott. Linateoseid näidati üksteise otsa kategooriate kaupa, nende vahel tehti pause, kus kõigile pakuti erksuse säilitamiseks kohvi.
Öist kava alustas Vitamiini programm, tuues vaatajateni humoorika alatooniga lühifilmid, mis pimedas ja varaalanud talves ka kõige külmunumad näod särama lõid. Näiteks jutustati ekraanil lugu mehest, kes hoolis oma kuldkalast väga ning päeval, kui tema lemmikloom suri, tekkis peategelase ellu tühi koht. Imelikul kombel asendas lahkunud kala koha köögis olev röster, kellega mees jätkas neid samu tegevusi, mis eelmise lemmikuga. Ühiste ettevõtmiste hulka kuulusid näiteks üksteise kõrval magamine, koos hommikusöögilauas viibimine, jalutuskäigud ja vanniskäimine.
Seejärel näidati publikule Très Court’ eriti lühikesi lühifilme. Ühte tundi mahtunud 20 filmi suutsid saalis tekitada nii naeru, kurbust kui ka sügavamõttelisi vaikushetki.
Järgmisena võeti ette Baltimaade muusikavideod ja esitamisele tulid regiooni kõige säravamad teosed. Esindatud olid ka kodumaised tegijad, nende hulgas näiteks Tommy Cash oma segadust tekitava „Winalotoga”.
Kella poole kolme paiku alanud viimane programm tõi vaatajateni Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali tänavuste lühifilmide paremiku, tekitades inimestes hirmu ja põnevust. Seni pigem lõbus öö muutus kõledaks. Erinevalt pikkadest õudusfilmidest kestavad lühikesed neist vähem aega ja selleks, et minna hirmsama loominguna arvesse, tuleb pinget pidevalt õhus hoida. See omakorda tingis olukorra, kus närvidemäng käis kogu programmi vältel.
Esimest korda Öökinno jõudnud tudengid Riin ja Cristo jäid üritusega rahule. „Mulle meeldib, et repertuaar on lai,” toob Riin ühe plussi välja. Cristole on meele järgi tänu sussidele ja diivanitele tekkiv vaba õhkkond. „Tuleme ka tuleval aastal, kui just järgmisel päeval eksamit pole,” kirjeldavad nad oma mõtteid naasmisest.
Ka Sleepwalkersi programmijuht Martin Ruus on õnnelik. „Tore, et programm kannab,” väljendab ta rõõmu selle üle, et hoolimata hilisest kellaajast, inimesed koju veel ei lähe. Ta räägib, kuidas üritusel näidatud lühifilmid on hoolikalt valitud, näiteks Vitamiini programmil näidatud linateosed on valinud Lauren Boyce, kellel on selles vallas 18-aastane kogemus. Samuti on Ruus rahul ka sellega, et inimesed käivad Öökinos järjepidavalt aastast aastasse. „Kes siin on korra käinud, tuleb üldjuhul tagasi,” ütleb ta.
Hoolimata sellest, et Sleepwalkersi üks populaarsematest üritustest on läbi, võtab festival alles hoogu üles, sest enamus võistlusprogrammide linastusi on alles ees.