HIM “SWRMXS”

Foto: PP

Kõnealuse heliketta lühendpealkiri õnnestus dešifreerida kuuendal katsel, kui olin juba lootuse kaotanuna kümme tundi pausita internetti läbi otsinud. 

Tõde, selgus, on lihtne. Konksulisest logost õnnestus välja lugeda tuntud Soome grupeeringu HIM nimi ja plaadipealkiri õnnestus lahti rääkida kui “Screamworks remixes”.

“Screamworksi” all mõeldakse selles kontekstis HIMi seitsmendat stuudioalbumit “Screamworks: Love in Theory and Practice, Chapters 1–13” ja remikside all mõeldakse sellelt albumilt võetud lugude remikse. Nii lihtne see ongi.

HIM, mille juhtfiguur, laulja ning helilooja on öökullifetišist Ville Valo ja ülejäänud on mingid teised mustakuuemehed, on Soomest hooga välja murdnud ja kõlab täitsa nagu päris ansambel.  

Huvitaval kombel tuleb pärisansambli moodi kõlamine sommidel hulga sagedamini välja kui eestlastel.  

Kõik võib kokku ju üks ugrivärk olla, aga näiteks HIMi mahe süngus on edukam kui mis tahes eesti pungestus.

Edu eduks, käib HIMgi üles ja alla nagu kõik selles maailmas. Leidub neil häid ja vähem häid plaate, kuid suur hulk andunud fänne ei saa ju eksida.

Õigupoolest on HIM muidugi üsna tüütu ansambel, aga neid näitab heas valguses see, et remiksiketas on palju tüütum. Üsna piu ja pau ja sihitu tuiutamine on see “SWRMXS”. Peab ikka kõva maailmavalu olema, et selle järgi pead kõigutada või jalga tatsutada.  

Üheteistkümne muusikapala hulgas leidub siiski mõnda kuulamisväärsetki. Näiteks enam kui üheksaminutiline “Ode to Solitude” (Gavin Russomi remiks) meeldib nooruses Vangelisega ärahellitatud kõrvadele kenasti. Ilus kompositsioon ja meeldivalt kosmiline nagu Põltsamaa tuubimaius “Kosmos”.  

Popilikumatest paladest suutis hea mulje jätta “Dying Song” (Jay Lamari ja Jesse Oliveri remiks), kuigi kõlas nagu vaese mehe Depeche Mode, ja ehk ka “Love the Hardest Way” (Tiësto remiks).

Võimalik, et seda järjekordset plaaditäit Ville Valo egotrippi on tema öökullitopistele vaja, elavatele inimestele ja öökullidele aga vist küll mitte.