Alustame algusest - kuidas sa jõudsid Bram Stokeri „Dracula” juurde?
Tegelikult selle kõige algus oli see, et ma tahtsin teha adaptsiooni ühest Hanif Kureishi raamatust nimega „The Body”. Tema kõige tuntum raamat on „Äärelinna Buddha”. Tavaliselt Hanif Kureishi lühilood ei ole sellised ulmefilmilikud, seegi oli pigem pool-esseistlik, pool-ulme raamat, aga rääkis sarnasest asjast – füüsilise ilu kultusest. Siis me hakkasime uurima, et kas oleks võimalik õigusi saada sellele loole. See oli umbes 90 lehekülge, ilusti oleks sellest lühifilmi saanud. Aga neid õigusi me ei saanud, sest keegi teine oli need juba filmitegemiseks omistanud.
Siis ma käisin Hispaanias Sitgesi filmifestivalil, mis on Euroopas toimuv kõige suurem fantaasiafilmide festival. Seal ma vaatasin, kuidas inimesed väga loominguliselt kasutasid neid žanre ja selliseid stereotüüpseid lugusid. Aga nad keerasid need oma nurga alla või tegid mingi oma twist´i neist. Ja see inspireeris mind, hakkasin ka mõtlema, et miks mitte sedasama teemat kasutada samal viisil – võtta mingi ärakulutatud žanri stereotüüp ja, rahvalikult väljendudes, „oma kiiksuga” seda kasutada.
Kui „Fatculal” on kaks poolt, see „Dracula” legend, pluss kehakultuse teema, siis see kehakultuse teema huvitas ikkagi esimesena?
Aga kas sul on mingi isiklik seos ka sellega? Kas sa oled võidelnud trennide ja rasvapõletite ja selliste asjadega?
Jaa, on küll tegelikult. Ma olen ise ka aastaid käinud sellistes spordiklubides ja vaadanud neid inimesi. Ja see on minu jaoks lihtsalt huvitav, mulle tundub, et see on ka hästi tänapäevane teema. Mida digitaalsemaks ja tehnoloogilisemaks meie keskkond saab, seda enam me peame mõtlema, et mida me oma kehadega teeme, mida meil tegelikult järjest vähem vaja läheb.