Intervjuu Martinus Klemetiga

Foto: Animated Dreams

Meelitasin Joonisfilmi stuudiost välja noore animarežissööri Martinus Daane Klemeti, et rääkida tema uuest filmist „Fatcula”. Gootilike õudusfilmi elementidega linateos räägib loo spordiklubi ja ilukliiniku vahelisest konkurentsist. Ehkki viimane meelitab oma kliente kiirete ja pingutusvabade tulemustega, on midagi selle kliiniku omaniku juures kahtlane...

 

Alustame algusest - kuidas sa jõudsid Bram Stokeri „Dracula” juurde?

Tegelikult selle kõige algus oli see, et ma tahtsin teha adaptsiooni ühest Hanif Kureishi raamatust nimega „The Body”. Tema kõige tuntum raamat on „Äärelinna Buddha”. Tavaliselt Hanif Kureishi lühilood ei ole sellised ulmefilmilikud, seegi oli pigem pool-esseistlik, pool-ulme raamat, aga rääkis sarnasest asjast – füüsilise ilu kultusest. Siis me hakkasime uurima, et kas oleks võimalik õigusi saada sellele loole. See oli umbes 90 lehekülge, ilusti oleks sellest lühifilmi saanud. Aga neid õigusi me ei saanud, sest keegi teine oli need juba filmitegemiseks omistanud.

Siis ma käisin Hispaanias Sitgesi filmifestivalil, mis on Euroopas toimuv kõige suurem fantaasiafilmide festival. Seal ma vaatasin, kuidas inimesed väga loominguliselt kasutasid neid žanre ja selliseid stereotüüpseid lugusid. Aga nad keerasid need oma nurga alla või tegid mingi oma twist´i neist. Ja see inspireeris mind, hakkasin ka mõtlema, et miks mitte sedasama teemat kasutada samal viisil – võtta mingi ärakulutatud žanri stereotüüp ja, rahvalikult väljendudes, „oma kiiksuga” seda kasutada.

Kui „Fatculal” on kaks poolt, see „Dracula” legend, pluss kehakultuse teema, siis see kehakultuse teema huvitas ikkagi esimesena?

Jah, seda kindlasti.

Aga kas sul on mingi isiklik seos ka sellega? Kas sa oled võidelnud trennide ja rasvapõletite ja selliste asjadega?

Jaa, on küll tegelikult. Ma olen ise ka aastaid käinud sellistes spordiklubides ja vaadanud neid inimesi. Ja see on minu jaoks lihtsalt huvitav, mulle tundub, et see on ka hästi tänapäevane teema. Mida digitaalsemaks ja tehnoloogilisemaks meie keskkond saab, seda enam me peame mõtlema, et mida me oma kehadega teeme, mida meil tegelikult järjest vähem vaja läheb.

Ma isegi käisin kunagi nalja pärast aastaid sellisel üritusel nagu „Fitness Explosion”. Seal kogunes umbes 500 inimest ja me tegime kõike muusikarütmis koos, tõstsime mingeid kange ja muud sellist. See oli väga veider kogemus.

Crackhouse, rež. Martinus Klemet, 2014 Foto: Animated Dreams

Kuidas see visuaali väljatöötamine läks? Ma saan aru, et need slaavi elemendid ja kitš tulid kuidagi selle „Dracula” atmosfääri ja gootika esteetikaga seoses? Samas tegevus toimub ikkagi Tallinnas.

See kitši teema tuli sellega seoses, et filmi teema on ise nii banaalne. Ja siis ma mõtlesin, et filmi stiil võiks ka olla selline. Pealegi, vähemalt sellisel kitšil, mis slaavi oligarhidele meeldib, on ka selline element, mis natuke viitab antiigile ja Vana Kreekale ja spordile, maratonid ja kõik see teema. Sport oli seal au sees ja see visuaalne link on seal filmis olemas.

Aga sellest kitšist me otsisime hästi palju materjali. Näiteks me leidsime ühe blogi, mis oli ühe ukraina poliitiku, Janukovitši-aegse peaprokuröri majast, sealt leidsime ühtteist. Ja, kui ma õigesti mäletan, siis me võtsime ka Ermitaaži vestibüülist mingeid trepi elemente ja seinadetaile.

Mis on selle filmi juures sinu varasemate filmidega võrreldes uut ja mis vana? Kuidas see seostub su varasema loominguga?

Ma arvan, et näiteks muusikavideos „Crackhouse”, seal on üsna palju sarnasusi loo mõttes. Võetakse see kass ja tehakse temast tööpingil mingi uus versioon. Samamoodi ka see Fatcula muudab inimesi ulmefilmi võtmes.

Aga ma ei oska öelda, see on nii värske veel, et mul on endalgi raske aru saada, millega ma hakkama sain. Seetõttu ma praegu ei mõtle ka näiteks mingi uue filmi tegemise peale. Enne katsun välja mõelda, et mis see siis oli, mis ma nüüd tegin. Liiga vara on veel midagi öelda.

Tegemisprotsessi enda osas – kas oli midagi, mis ei läinud päris nii, nagu oodatud, või võibolla kukkus hoopis paremini välja?

Mulle endale meeldis väga süüvida sellesse kitši ja halva maitse maailma. See oli kõige lõbusam.

Või näiteks siis, kui me tegime selle kitš-rikša, või ornamentidega jõusaali, sellise oligarhi jõusaali – seda oli väga lõbus arendada ja välja mõelda. See võttis väga palju aega, aga mulle väga meeldis see. Ma isegi ei tea, kumb oleks kauem võtnud – kas selle rikša päriselt valmis ehitamine või selle 3D-s tegemine, sest see 3D võttis ikka jubedalt aega.

Kui suur on publiku osa selle teose sünnis? Seal on palju märksõnu ja viiteid ja tõlgendusvõimalusi, mida tähele panna. Kui palju määrab sinu teose lõplikus vastuvõtus auditoorium?

Ma arvan, et sellel filmil ei ole mingit kindlat „sõnumit” – mida inimesed peaksid tegema või ei peaks. Minu eesmärk oli see, et pigem vaataja kujundab ise oma arvamusi. Minu jaoks see film kujutab lihtsalt läbi kunstilise prisma sellist veidrat nähtust meie ühiskonnas nagu fitness. Aga kuidas sellesse suhtuda, see jääb vaataja enda otsustada.

Kui lisaksid oma filmile kolm hashtag´i – teemaviidet – siis millised need oleksid?

#fatburner #fitness #fatcula

Kas sa ise oled jõudnud selleaastase Animated Dreamsi programmiga tutvuda? Mida ise tahaksid kindlasti festivalil näha?

Ma tahaksin minna uuesti vaatama René Laloux´ „Metsikut planeeti”, tahaksin seda suurelt ekraanilt näha. Ma arvan, et see on täielik retrolaks. Mulle meeldib, et see on ka žanrifilm, aga ei ole selline karm ja maskuliinne ulme, nagu USAst tihti tuleb, vaid teeb mingil oma hõrgul viisil seda ulmet.

Martinus Klemeti “Fatcula” esilinastub 16. novembril Animated Dreamsi avatseremoonial. Filmi on võimalik näha programmis “Uus Eesti anima” alates reedest, 18. novembrist. Vaata treilerit:

Fatcula // Trailer from Eesti Joonisfilm on Vimeo.

 

 

18/11/2016 19:00, Mustamäe Apollo Kino – Osta pilet

19/11/2016 19:00, Mustamäe Apollo Kino – Osta pilet

20/11/2016 14:15, Kino Artis – Osta pilet