Asetades minevikku uude perspektiivi

Foto: PÖFF

“Mees binokliga” avab läbi nelja armastusloo universaalseid teemasid, millest tugevaimana joonistub välja režissöör Rima Das’i käsitlus patriarhaalsusest Inda ühiskonnas.

 See film on väga märkimisväärne tänu oma võtmeelemendile, binoklile, mis loob sügavalt metafoorse tasandi inimloomuse mõtestamisele. Nimelt võimaldab binokkel väljendada ideed, et inimesed näevad alati asju oma perspektiivist lähtuvalt, mis tunduvad isiklikus vaateväljas oluliselt suuremad kui need, mis sinna parasjagu ei ulatu.

Ka režissöör Rima Das’i enda karjäär on omaette silmapaistev. Tegemist on võluva naisega, kes otsustas jätta näitlejakarjääri ning hakata ise režissöörina filme looma ning ühtlasi neid stsenaristina kirjutama ja omakorda produtseerima. Võttes veel arvesse filmi väga piiratud eelarvet, siis tähistab “Mees binokliga” ühtlasi ka Rima Das'i väga tugevat visiooni ja teotahet seda lugu vaatajateni tuua.

 

 

                     Vastab režissöör Rima Das

Milline laul või muusikapala kirjeldab Sind kui režissööri kõige paremini?

Frank Sinatra “My Way”, kuna peab unistama asjadest, milleni näib võimatu küündida.

Mis on kõige veidram asi, mis Sinuga hiljuti juhtus?

Ma kõndisin Mumbai inimestest kihaval tänaval, kus üks viisakalt riietunud 60. eluaastates mees jäi ootamatult seisma ning ütles mulle: “Ole õnnelik,”. Mind õnnistas tundmatu inimene, täielik võõras. See oli kummaline, kuna ma ei saanud täpselt aru, kas ta oli hullumeelne või lihtsalt leidis, et meeldin talle.

Sa jääd nädalaks kinni kinomajja, kus linastub lõpmatult vaid üksainus film. Mis võiks olla selleks filmiks?

Selleks peaks olema minu debüütfilm “Mees binokliga”. Seeläbi saaksin oma vigu avastades veel nii palju õppida ning oma tulevastes projektides neid mitte enam korrata.

Kui Sul oleks võimalik võõrustada enda korraldatud õhtusöögil kahte tuntud režissööri, siis milline oleks Sinu valik?

Ma kutsuksin Quentin Tarantino ja Kar-Wai Wong, kuna need režissöörid elavad kahes täielikult erinevas maailmanurgas ning loovad oma filme täiesti vastandlike põhimõtete järgi. Neid kahte oleks huvitav koos kohata!

Kui Sul oleks võimalik kustutada üks film kinoajaloost, siis kas kasutaksid seda võimalust ning milline oleks Sinu valik?

Ma valiksin Kar-Wai Wong “Valmis armastuseks” (2000), kuna see film on lihtsalt niivõrd ideaalne, et peale seda näib võimatuna Jumalasse uskuda.

PILETID SIIT