Kas üksteisest eemal viibitud aeg liidab või lahutab neid, kes on kord end juba ühena tundud?

Foto: PÖFF

“Paris La Blanche” on omanäoline teekonnafilm, mis eristub nii süžee kui ka režii küpsusega.

See on lugu 70aastasest Alžeerias elavast Rekiast, naisest, kes otsustab üksinda võtta ette keerulise reisi Prantsusmaale, et tuua oma ellu tagasi see, kes sinna kuulub – tema armastatud abikaasa. Seda abielupaari lahutab üksteisest palju maad, merd ning 40 aastat. Milliseid vahemaid suudab Rekia ületada? 

 

                              Vastab režissöör Lidia Terki

Milline laul või muusikapala kirjeldab Sind kui režissööri kõige paremini?

Kõik Pink Floyd’ilt. Nende lugudes on nii palju kihte – allhoovusi ja pinnavirvendusi, mis on üheaegselt õrnad ning jõulised. Need paeluvad kihid võimaldavad meil hetkeks põgeneda ja tunda midagi, mida varem aimata ega tähele panna ei osanud. Hoolimata sellest, et need tunded on peibutanud algusest peale. 

Iga muusikalõik võib kirjeldada elu, karakterit või olukorda. See muusika muutub ajas koos minu vanusega. See algab õhkutõusuga ning kulgeb nii vaimse kui füüsilise rännakuna. Me rändame muusikaga iseendas. Selleks, et luua samasugust kogemust filmikunsti kaudu, tuleks vaadata mitut kinoekraani korraga. Mulle tundub režissöörina võimatu niisugust mitmekihilisust saavutada. Siiski, ma püüdlen selle poole.

Mis on kõige veidram asi, mis Sinuga hiljuti juhtus?

Levitatsioon.*

*(Levitatsiooniks kutsutakse nähtust, mille puhul isik suudab ennast liigutada mõttejõul, ilma otsese füüsilise mõjuta.)

Sa jääd nädalaks kinni kinomajja, kus linastub lõpmatult vaid üksainus film. Mis võiks olla selleks filmiks?

Režissöör Wong Kar-wai  “Valmis armastuseks” (2000).  Selles filmis toimub korraga palju asju. Loo esitusse on põimitud muutlik ajaloo etapp ühes naiste rolliga toonases ühiskonnas, kuigi filmi naispeategelane mõjub pigem kaasaegselt iseseisevana.

“Valmis armastuseks” on väga erootilise esteetikaga, mis mõjub oma olemuselt väga lihtsana. Aegluubis kulgevad kaadrid koos sumeda muusikaga kannavad lugu iseseisvalt. Loominguline montaažilahendus võimaldab omakorda uusi detaile avastada. 

Terve nädal seda filmi vaadata tundub liialt lühikese ajana, et hingata endasse armastust, mis hõõgub sellelt tselluloosist filmilindilt ja paneb vaataja oma südames sama tunnet ihkama. Valgus, mis helgib läbi raudse vihmamüüri, kõrgetel kontsadel naine, kes astub lompi, kingades mees, kes talle pelglikult järgneb. Kokkuvõtvalt tähistab see film minu jaoks Armastust suure A-ga, mis on kõige kaunim emotsioon, mida filmi köita.

Kui Sul oleks võimalik võõrustada enda korraldatud õhtusöögil kahte tuntud režissööri, siis milline oleks Sinu valik?

Esiteks režissöör Joseph Losey, kelle filmid on väga unikaalsed, modernsed ja isiklikud. Ta räägiks sellel õhtusöögil mulle oma tulevasest projektist. Tasakesi kõneledes, nii et nina on kampsunisse peaaegu mattunud. Teiseks Ida Lupino, kes istuks teisel pool lauda ja teeskleks meie vestlust pealt kuulates ükskõiksust. Hiljem kohtuksin Jean-Pierre Melville’i ehk võrratu Melville’iga, kes on minu silmis prantsuse film noir’i kuningas. Tema filmides on iga hetk justkui igavikuline, tegelaskujud nüansseeritud ja hästi välja arendatud. Ma poeksin pärast õhtusööki Melville’i külje alla, naudiksin kohvi mõnusa sigariga ning küsiksin nõu oma märulifilmi stsenaariumi kohta, mille peaosasid mängivad naised. Katheryn Bigelow segaks tema jutule vahele ning Lupino klõbistaks mõnusa muige saatel oma sõrmi vastu lauda, kuna ta on ise neid filme juba teinud. Kui ma ei saaks aga kutsuda kogu seda perekonda, siis kutsuksin ainult Tarkovsky ja Lupino.

Kui Sul oleks võimalik kustutada üks film kinoajaloost, siis kas kasutaksid seda võimalust ning milline oleks Sinu valik?

Ei. Ma ei ole suurem asi cinéphile, kuid kõik filmid, mida ma näinud olen, isegi kõige halvemad ja suvalisemad, sisaldavad midagi huvitavat. Näiteks mõnda stseeni või tabavat fraasi dialoogist, situatsiooni või karakterit. Minu jaoks on see filmikunsti grand force.

Kui see sai nüüd öeldud, siis võibolla võiks selleks siiski olla “Pinoccio”, kuna see film muutus mind lapsena väga kurvaks.

PILETID SIIT