Viikingiretkede üks põhjuseid oli pruudipõud?

FOTO: Panther Media/Scanpix

Põhja-Euroopas elanud viikingid külvasid Euroopas ja Euraasias hirmu 8. – 11. sajandini ning jõudsid isegi Põhja-Ameerikasse.

Seniste teooriate kohaselt oli nende retkede eesmärgiks uute alade vallutamine, röövretked ja ka kaubandus, kuid uue teooria teatel oli viikingitel ka pruudipõud ja nad läksid endale naisi otsima, edastab Live Science.

Arheoloogilised leidude ja kirjalike ülestähenduste kohaselt kestsid viikingite röövretked umbes 750 – 1050, kuid samas on nende retkede puhul jäänud palju arusaamatuks.

Ajaloolaste arvates olid viikingiretkede käivitajateks mitmed asjaolud, ühe kohaselt aitas sellele kaasa kliima soojenemine ja suuremad saagid, mille tõttu Skandinaavias rahvastik kasvas. Oli palju sõdalasi, kes tahtsid uusi maid vallutada ja seigelda ning neile ei jätkunud kodus enam ruumi. 

Teise teooria kohaslet olid viikingid head meremehed ja agarad leiutajad, leiutades uue merendustehnoloogia. Nende laevad said kiilu ja purjed, mis kergendasid seilamist. 

Samas on tõdetud, et ainult need aspektid ei saanud olla massiliste retkede põhjuseks, vaid pidi olema veel midagi.

Kanada Briti Columbia Simon Fraseri ülikooli ajaloolase Mark Collardi arvates oleks viikingid saanud hea taglastusega ja kiirete laevadega ajada ka niisma äri ja kaubelda teistel aladel, mitte ei pidanud ründama ja röövima.

Ajaloolaste arvates mängis viikingite puhul rolli nende ühiskondlik süsteem, milles võimu juures olevatel meestel oli mitu naist ja kogukonnas ei jätkunud kõikidele meestele naisi. Selle tõttu võtsid viikingid ette retki teistesse paikadesse, et saada oma kogukonnas kuulsust ja tuua mujalt naisi.

Keskaegses kroonikas «Islandi saagad» on kirjas ja sellest kirjutas ka kümnenda sajandi Araabia saadik Skandinaavias Ahmad Ibn Fadlān, et viikingite ühiskonnas oli  levinud polügüünia ehk meestel oli mitu naist, lisaks veel teistelt aladelt kaasa toodud naised, kes olid konkubiinid või orjad.

Evolutsioonibioloogide sõnul vähendab polügüünia ja konkubinaat vallaliste naiste arvu ja selle tõttu peab osa mehi leidma viise, kuidas endale naine saada. Uuringud on näidanud, et mehed surevad sõjategevuses sagedamini ühiskondades, kus on polügüünilised suhted, mitte monogaamsed suhted.

Skandinaavia viikingite puhul esines polügüüniat, mille tõttu hakkasid noored vallalised mehed tegema rüüsteretki, tuues neilt kaasa naisi.

Ajaloolaste sõnul ei olnud kõik viikingiretked  vara röövimise ja tapmise eesmärgil, vaid oli ka selliseid, milles võeti naisi kaasa ilma, et oleks kedagi röövitud või tapetud. 

Ajalooallikate teatel oli viikingitest meessõdalaste seas ka naissõdalasi. Näiteks on ühte sellist mainitud kümnenda sajandi Iiri tekstis, kus viikinginaine kannab nime Inghen Ruaidh ja teda on kirjeldatud kui naissõdalast.

Saagade kirjelduste kohaselt peeti viikingite ühiskonnas au sees riski võtmist, surma mitte kartmist ja sõjapidamist. Need kolm aspekti mängisid viikingite ühiskonnas ja inimeste tegevuses tähtsat rolli.

«Inimühiskondades on sajandite jooksul tulnud ette nii mitmenaisepidamist kui röövretki teistele aladele. Viikingeid ei peaks selle suhtes erandlikuks pidama. Nad lihtsalt käitusid selliselt oma olude tõttu. Mitte kõik viikingid ei olnud röövlid ja sõdalased, oli ka neid, kes harisid maad ehk olid rahumeelsed põllumehed, sest muidu oleks viikingite kogukond nälga jäänud,» selgitas ajaloolane Mark Collard.

Seni ei ole teada, miks viikingiretked said alguse just siis, kui nad said. Kuid oletatakse, et oma osa mängis selles ühiskonnas olnud ebavõrdsus ja noorte meeste enese tõestamise tahe, kuid võib olla veel midagi, mida ei teata.

Arvatakse, et mingit rolli mängisid ka Araabiast läbi Venemaa ja Baltimaade põhjapoole jõudnud mündid, kuld ja hõbe ning muu väärtuslik.

Tagasi üles