/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
/nginx/o/2016/11/09/6056259t1h4ab0.jpg)
“See film on oma publiku peegelpilt,” kirjeldab enda tööd režissöör Florian Hoffmeister, kes on ühtlasi ka kõrgelt tunnustatud operaator.
Kui palju peab armastama iseennast, et oma armastust saaks jagada ka teistele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoffmeisteri edukat karjääri defineerivad BFTA, Emmy ja Ameerika Operaatorite Ühingu auhinnad. Kuigi Katharina Hackeri samanimelisel novellil põhineva loo adapteerimine võttis Hoffmeisteril üle kaheksa aasta aega, oli filmi üürike ühekuuline võtteperiood justkui intentsiivseks kulminatsiooniks sellele loomeprotsessile. Tulemuseks terav elamus, mis jätab minimalistlike dialoogide taustal vaatajale ruumi tunda, mõelda ja suhestuda oma isiklikust perspektiivist lähtuvalt. “Need, kellel pole” on karastav käsitlus inimsuhetest, millest tähtsaim on see, mida hoitakse iseendaga.
Vastab režissöör Florian Hoffmeister
Milline laul või muusikapala kirjeldab Sind kui režissööri kõige paremini?
John Cage’i “Experience No. 2”. Minu jaoks ei ole midagi ilusamat, kui vaikus, mis on täidetud intiimse tähendusega.
Mis on kõige veidram asi, mis Sinuga hiljuti juhtus?
Ärkamine täna hommikul. Endiselt imestuses ja homse ootuses.
Kirjelda ennast nelja sõnaga.
Mul pole õrna aimugi.
Sa jääd nädalaks kinni kinomajja, kus linastub lõpmatult vaid üksainus film. Mis võiks olla selleks filmiks?
Režissöör Chris Markeri “Sans Soleil”. Ma ei ole kunagi suutnud kogu filmi vaadata, kuid olen selle algust umbes sada korda näinud. Filmi esimesed 30 sekundit, mille jooksul ühendatakse esmapilgul kaks täiesti seosetut visuaali üheks tervikuks, et anda edasi meie eksistentsi imelisust, on minu jaoks äärmiselt paeluvad. Lisaks saab selle filmi saatel lihtsalt silma looja lasta, magada ja süüa.
Milline inimene või hetk võtteplatsil on Sinu karjääri kõige enam mõjutanud?
Ma ei mäleta ta nime. See juhtus siis, kui töötasin algajana esimest korda võtteplatsil. Ma olin valgustusosakonna praktikant. Pärast kahte esimest päeva selgitas ta mulle, miks on filmiklapp vajalik. Ma olin see, kes pidi välja hõikama võtte ja tegema klappi. Peale seda mõistsin, et filmimaailm on minu jaoks. Ma armastan endiselt neid 20 või 30 sekundit, mil 500 inimest vaikivad keskendunult ning ootavad seda ühtainust filmiklapi klõksatust.
PILETID SIIT