/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
/nginx/o/2016/11/08/6048459t1he868.jpg)
Sleepwalkersi võistlusprogramme hindavad kaks kolme-liikmelist žüriid, mille liikmete hulgas on nii filmitegijaid, -kriitikuid kui akadeemikuid viiest riigist.
Kellel on au see aasta filme hinnata?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neid ootab eest filmideküllane festival, vaadates kahe žürii peale kokku läbi 60 filmi ning valides neist välja nelja võistlusprogrammi võitjad. Soovime neile kindlat meelt ja unustamatuid filmielamusi! Tutvu žüriiliikmetega lähemalt:
Rahvuslik võistlusprogramm / Läänemere võistlusprogramm
/nginx/o/2016/11/08/6048447t1h61ad.jpg)
Even Hafnor (Norra) alustas oma filmikarjääri SAE instituudis Austraalias. Seal sai ta bakalaureusekraadi filmikunstis, spetsialiseerudes stsenaristikale ja režiile. Viimastel aastatel on Even pühendunud lühifilmide, reklaamide ja muusikavideote tegemisele. 2013. aastal lavastas ta auhindu võitnud lühifilmi „Raha tagasi, palun”. Tema 2015. aastal film „Keelepeks” kandideeris 2016. aasta Euroopa filmiauhindadel parima lühifilmi kategoorias.
/nginx/o/2016/11/08/6048449t1h8718.jpg)
Tara Karajica (Serbia) on filmikriitik ja ajakirjanik. Tema kirjutised on muude hulgas ilmunud väljaannetes SydneysBuzz, Indiewire, Screen International, Variety. Ta on osalenud 2013. aasta Locarno Kriitikuteakadeemias, 2016. aasta Berlinale talendiprogrammis Talent Press ning mitmes teises kriitikutele suunatud töötoas. Tara on programmijuht Glasgow rahvusvahelisel festivalil World of Film, ta on NISI MASA juhatuse liige ning Film New Europe’i Serbia korrespondent. 2014. aastal pälvis ta Altcine Action! filmifestivalil parima kriitiku auhinna. 2016. aasta septembris asutas ta täielikult lühifilmidele keskendunud ajakirja Yellow Bread.
/nginx/o/2016/11/08/6048451t1had47.jpg)
Mirkka Maikola (Soome) on Kino Sõpruse ja filmilevitaja Must Käsi 2 programmijuht. Peale selle on ta Helsingi Rahvusvahelise Filmifestivali Love & Anarachy juhatuse liige ning on õppinud Helsingi Sibeliuse Akadeemias kunstikorraldust. Varem on ta töötanud Von Krahli teatris, Soome Rahvuslikus Audiovisuaalsete Kunstide Instituudis (endine Soome Filmiarhiiv) ning mitmetel Soome ja Eesti filmifestivalidel (sealhulgas DocPointil – Helsingi Dokumentaalfilmide festivalil ja PÖFF-i filmitööstuse osakonnas). Maikola töötab ka vabakutselise ajakirjaniku ja tõlkijana.
Rahvusvaheline võistlusprogramm / Tudengite võistlusprogramm
/nginx/o/2016/11/08/6048453t1hd0e1.jpg)
Nora Särak (Eesti) on vabakutseline dokumentaalfilmide režissöör. 2012. aastal lõpetas ta bakalaureusekraadiga Eesti Kunstiakadeemia kaunite kunstide eriala. Samal aastal alustas ta magistriõpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis dokumentaalfilmide režii alal, mille ta lõpetas 2015. aasta kevadel. 2016. aastal alustas ta taas magistriõpinguid režii alal, seekord Ohridi Filmiakadeemias Makedoonias. Ta on lavastanud mitmeid lühidokumentaale ning teda huvitab poeetiliste ja eksperimentaalsete dokumentaalfilmide lavastamine.
/nginx/o/2016/11/08/6048455t1h105d.jpg)
Andrius Blazevicius (Leedu) alustas 2004. aastal Vilniuse ülikoolis ajaloo ja kultuuriantropoloogia õpingutega, kuid vahetas 2005. aastal eriala ning asus õppima filmirežiid Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias, mille ta 2011. aastal magistrikraadiga lõpetas. Andrius Blazevicius on lavastanud kuus lühifilmi, millest viimane – „Kümme põhjust” – sai 2012. aastal parima Leedu lühifilmi auhinna. „Pühak” on Andrius Blazeviciuse esimene täispikk mängufilm ning hetkel töötab ta oma teise täispika teose kallal.
/nginx/o/2016/11/08/6048457t1h1dd1.jpg)
Pertti Näränen (Soome, sotsiaalteaduste doktor) on Tampere Tehnikaülikoolis filmi ja televisiooni õppekava juht. Eelnevalt on ta töötanud Tampere Ülikoolis õppejõu ja teadurina ning trükimeedias ja raadios ajakirjanikuna. Ta on avaldanud artikleid filmianalüüsi, meediahariduse ja televisiooniformaatide kohta. Tema doktoritöö pealkiri oli „Digitaalne televisioon: algusaegade, meediapoliitika väljakutsete ja televisooni muutumise analüüs” (2006).