"Valge Kuningas": utoopiline kujutelm tulevikuühiskonnast või prohvetlik visioon?
/nginx/o/2016/11/03/6033625t1h1027.jpg)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/07/6048195t1h5c90.jpg)
“Valge Kuningas” räägib 12aastase poisi Djata pilgu läbi elust totalitaarsel Kodumaal, mis on eraldatud ülejäänud maailmast ning mille elanikke jälgib igal sammul CCTV kaamera.
See on film, mille puhul võib arvukalt paralleele tõmmata George Orwelli “1984’ga”. “Valge Kuningas” põhineb aga György Dragomán’ populaarsel novellil, mida on avaldatud kokku 28 erinevas keeles. Kirjanik Dragomán' kiitis isiklikult heaks kahe režissööri adaptsiooni ühes selle visuaalse teostusega, mis on loodud nii Nõukogude Liidu, Kuuba, Põhja-Korea kui ka Kambodža kommunistlikku režiimi sümboliseerivate elementidega futuristlikus võtmes. Seda filmi tehti Ungaris ajal, mil seal ehitati piiritarasid, et peatada pagulaste sissevoolu. “Valge Kuningas” on oma akuutsusega näide sellest, kuivõrd kõnekas üks film olla saab ning võib.
Vastavad režissöörid Alex Helfrecht ja Jörg Tittel
Milline laul või muusikapala kirjeldab teid režissööridena kõige paremini?
Kuna me teeme filme režissööridena kahekesi, siis ei saa sellele küsimusele otseselt vastata. “Valge Kuninga” puhul on selleks kahtlemata Joanna Bruzdowicz’i imeline soundtrack, mis on meie kolme omavahelise kirgliku ning loomingulise arutelu tulemus.
Mis on kõige veidram asi, mis teiega hiljuti juhtus?
Ärkamine uudisega, et UK hääletas Euroopa Liidust lahkumise poolt. Peale seda on elu olnud kummaline. Me kirjutame seda Los Angelesest, kaks päeva enne USA valimisi. Hoolimata sellest, kes võidab, pole poliitika enam kunagi endine. Samal ajal on selles pseudodemokraatias elades täiesti sürreaalne, kuidas kõige rohkem vihkamist täis inimestel on ühtlasi ka kõige valjem hääl.
Te jääte nädalaks kinni kinomajja, kus linastub lõpmatult vaid üksainus film. Mis võiks olla selleks filmiks?
Billy Wilderi “Korter” (1960), mida me vaatasime esmalt komöödiana, seejärel draamana, siis korporatiivse Ameerika kriitikana ning seejärel armastusloona. "Korter" on korraga nii palju erinevaid asju, kuid toimib sellest hoolimata elegantselt tervikliku loona.
Kui teil oleks võimalik võõrustada enda korraldatud õhtusöögil kahte tuntud režissööri, siis milline oleks teie valik?
Elavatest režissööridest Paul Verhoeven'i, kuna ta on provokatiivne, kuid südames poisike ning Dennis Villeneuve'i, kellel on meeletult hea maitse. Meie seast lahkunud režissööridest Bob Fosse'i ja loomulikult Billy Wilder'i. Ja me keelaks filmidest rääkimise.
Kui teil oleks võimalik kustutada üks film kinoajaloost, siis kas kasutaksite seda võimalust ning milline oleks teie valik?
Kuna me tegime filmi totalitaarsest režiimist, siis oleks meist silmakirjalik soovida mõnda teist filmi hävitada, ükskõik kui vilets see meie jaoks ka ei tundu. Lisaks naudime “halbu” filme samamoodi nagu häid (need on tihti palju lõõgastavamad) ja leiame, et ka kõige kohutavamaid propagandafilme tuleb säilitada näitena tulevastele põlvedele sellest, milleks ühiskond võimeline on.
PILETID SIIT