4 täispikka animafilmi Animated Dreamsil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
18. rahvusvahelise animatsioonfilmide festivali Animated Dreams raames teevad sellel aastal Eesti esilinastuse 4 täispikka animafilmi. Filmide hulgas on nii värskeid festivalihitte kui ka lummavat kultusklassikat animatsiooniajaloost.
1. „Psiconautas, kadunud lapsed“ (Psiconautas, los ninos olvidados, 2015)
Alberto Vázquezi samanimelise koomiksi põhjal valminud „Psiconautas, kadunud lapsed“ (Psiconautas, los niños olvidados, 2015) räägib loo eraklikust Birdboy’st ja hiiretüdruk Dinky’st, kes otsustavad pärast suurt ökoloogilist katastroofi põgeneda oma kodusaarelt.
Režissöörid Alberto Vázquez ja Pedro Rivero on loonud düstoopia, mis töötab jõulistel vastandustel. Veidralt armsad tegelaskujud on asetatud halastamatu maailma keskmesse, kus nad peavad seisma silmitsi depressiooni, trauma ning sõltuvusprobleemidega. Kaasahaaravate keskkondade ja karakteritega “Psiconautas” jääb oma grotesksuses aga üllatavalt poeetiliseks ning lootustandvaks.
Eesti esilinastuse 18. novembril Kinos Sõprus juhatab sisse filmi režissöör Pedro Rivero (Hispaania).
2. Louise mere ääres (Louise en Hiver, 2016)
Särtsakas vanadaam Louise jääb viimasest rongist maha ja leiab end üksikuna mereäärsest kuurortlinnast. Kaaslaseks ainult kodutu koer ja terve elu jagu mälestusi, peab Louise kuidagi talve üle elama.
„Louise mere ääres“ on suurepärane näide 3D animatsiooni võimalustest väljaspool suurstuudiote viljeletud fotorealismi, mis ei jää ainult lühikeste videoeksperimentide tasemele, vaid kannab oma tundliku graafikaga välja ka täispika draamafilmi.
Jean-François Laguionie (Gwen, le livre de sable, 1985) liigutav ja ootamatu lähenemine robinsonilike ellujäämislugude žanrile toob vaatajate ette filmi mälestustest ja vananemisest mänglevalt kerges võtmes.
Eesti esilinastuse 19. novembril Kinos Sõprus juhatavad sisse produtsendid Jean-François Bigot ja Camille Raulo-Cathebras (Prantsusmaa).
3. Munad! (Nuts!, 2016)
John R. Brinkley otsustab meeste impotentsuse raviks opereerida neile kitse munandid. Tema uuenduslikud lähenemised meditsiinilistele probleemidele teevad teemast tuntud ettevõtja, poliitiku ja miljonäri, kes kõigest hoolimata lõpetab ajaloo valel poolel.
Tõelise kollaažina on režissöör Penny Lane pannud filmi kokku arhiveeritud foto- ja helisalvestistest, kaasaegsetest intervjuudest ning animeeritud taaslavastustest, mille eesmärk on vaatajaid naerma ajada.
„Munad!“ on meelelahutuslik dokumentaalfilm, mis näitab taaskord, et elu ise on väljamõeldisestki veidram.
4. Metsik planeet (La planéte sauvage, 1973)
Siniseid tulnukaid tundis popkultuur juba enne James Cameroni „Avatari“. René Laloux 1973. aasta sci-fi kultusklassik „Metsik planeet“ räägib allegoorilise loo tomatisilmsetest humanoiditest Draagsidest, kes on orjastanud inimesed nagu lemmikloomad.
Kuigi filmis avalduv totalitaarsete režiimide kriitika on üheselt läbipaistev, ei mõju film tänu huvitavale pildikeelele ja Alain Goragueri muusikale moraliseerivalt, ning on heale ulmefilmile omaselt ajatuks kõverpeegliks inimloomusele.
Cannes'is žürii eripreemia võitnud „Metsik planeet“ on suutnud luua tänu Roland Topori disainidele kordumatu ja ainulaadse psühhedeelse maailma, mis on saanud heakskiidu nii kriitikutelt kui stoneritelt.
Eesti esilinastuse 17. novembril juhatab sisse animatsiooniajaloolane- ja kriitik Giannalberto Bendazzi (Itaalia) ning 19. novembril filmikriitik Tristan Priimägi.
Rohkem infot Animated Dreamsi programmi kohta www.anima.ee