Lühifilm – soojendus päris filmi tegemisele?

Laurence Boyce Foto: Sleepwalkers

See oli hea lühifilm. Ootan juba huviga, millal nad ühe päris filmi valmis klopsivad.

“Kui keegi minu kuulderaadiuses millegi taolisega lagedale tuleb, võite kuulda minu nukkide ragisemist ja rühi jäigastumist. See tuleneb sellest, et üritan nende inimestega mitte verbaalsesse konflikti astuda. Neid helisid võite minu juuresolekul kuulda üpris sageli.” Need on Sleepwalkersi programmijuhi kuldsed sõnad.

Miks see nii on? Just seetõttu, et paljude arvates on lühifilm soojenduseks päris filmi tegemisele. Nii see muidugi ei ole. Keegi ju ometi ei arva, et Franz Kafka lühijutud olid soojenduseks tema päris romaanide kirjutamisele. Seega, miks peaks filmi puhul olema pikkus kuidagi määravaks teose kvaliteedi hindamisel? 

Sleepwalkers festival üritab selliseid väärarusaamu muuta, pakkudes publikule äärmiselt laia valikut filme eri maailma nurkadest ning seeläbi illustreerides, mida suudavad talendikad filmitegijad lühifilmi žanriga korda saata. Alates veidratest ja sürreaalsetest vaadetest elule ning lõpetades filmidega, mis suudavad lühikese ajaperioodiga luua hiilgavat huumorit, on Sleepwalkers kõigile avatud unistuste ja avastuste mängumaa. 

Kuidas lühifilmid festivalile jõuavad ja kuidas neid näidatakse? Kas näengi ainult 10 minutit filmi ja ongi kõik?

Lühifilmide keskmine pikkus on 10-15 minutit. On ka 1-minutilisi ja samas leiab ka üle poole tunniseid teoseid. Festivalina kuulutame kevadeti välja filmide esitamise avamise ja sügiseks on meile laekunud ligi paar tuhat filmi. Siis hakkavad tööle programmikoostajad, kes peavad kõik need filmid läbi vaatama. Festivali ajal näidatakse filme tavapärase täispika filmi pikkustes seanssides, seega näeb igal seansil ligi 5-7 lühifilmi. 

Seepärast on programmi koostajal nüüd ees palju valikuid – kuidas jagada filmid festivali programmidesse ja omakorda seanssidesse. Seda sealjuures nõnda, et iga seanss oleks tervik ja filmid hakkaks omavahel kuidagi suhtlema. Nõnda ongi, et kui festivalile laekub näiteks palju pereteemadel arutlevaid filme, saab neid omavahel kokku panna. Programmikoostaja õlul on siin suur vastutus – kuidas toetada iga üksikut teost ja samas neid kokku pannes tekitada juurde lisaväärtus ja terviklik kinoelamus. 

Mis programmidesse filmid jagunevad ja kuidas ma tean nende vahel valida? Mis vahe on võistlusprogrammidel ja eriprogrammidel?

Sleepwalkersil on traditsiooniks kujunenud 4 võistlusprogrammi – Rahvusvaheline, Läänemere, Tudengifilmide ja Rahvuslik võistlusprogramm. Rahvusvaheline on neist kõige laiem, kuhu lähevad võistlema filmid kogu maailmast ilma ühegi kindla piiranguta. Siin on nii teistel festivalidel juba kuulsust kogunud kui verivärskeid filme, mida mõnel juhul pole näinud mitte keegi teine peale filmitegijate endi. Festivalil hindab kõiki võistlusprogrammide filme siis rahvusvaheline žürii ja võitjatele võib selline tähelepanu anda tuult tiibadesse ka edaspidiseks.

Ülejäänud kolme programmi fookust reedab juba nende nimi. Nad kõik kokku moodustavad tõelise läbilõike tänase päeva filmikunstist, sest võistlusprogrammides näeb ainult viimase aasta sisse jäänud filme. 

Siinjuures on samas oluline ka fakt, et kuigi lühifilm on alati omaette väärtusega valmis kunstiteos, on see vahel tõesti ka filmitegijatele eksperimenteerimispaigaks, kus oma oskusi lihvida. Meie rahvusvaheline tudengifilmide võistlusprogramm üritab aastast aastasse tõestada, et tudengifilmid ei ole lihtsalt katsetused töömeetoditega, vaid hoolikalt kujundatud peegeldused meid ümbritsevast maailmast. Tudengifilmid annavad märku tulevikutalentidest, kes aja möödudes üha arenevad ja täiustuvad. Olles kord näinud üle maailma filmikoolidest kokku pandud tudengifilme, võid olla edaspidi täiesti kindel, et mõned filmitalendid teevad juba kooli ajal selliseid filme, mis jätavad nii mõnedki täispikad filmid meie suurkinodes kaugele seljataha.  

Eriprogrammide all on jällegi vabadus temaatiliselt koondada nii uuemaid kui vanemaid filme. Selle aasta avamisel reisime näiteks tagasi eelmise sajandi algusesse, mil Georges Méliès oma eriefektidega siiamaani tunnustatud filme tegi. Öökinos näeb jällegi huumorist pakatavaid Vitamiinifilme ja tänavu näiteks nii viimase aja parimaid muusikavideosid – mis on ju ka sisuliselt lühifilmid – kui ka HÕFFilt laenatud parimaid õudus- ja fantaasiafilme. 

Kas lühifilmid on mõeldud kõigile või peaks näiteks lapsed koju jätma?

Lühifilmide hulgas on filme dokumentaalidest eksperimentaalsete kunstiteosteni. Mõned neist on sobilikud kõigile, teiste puhul võib sisu olla näiteks lastele mitte eakohane. Iga filmi puhul tasuks vaadata selle lühikirjeldust ja võimalusel treilerit. Sleepwalkersi juures peaks veel arvestama sellega, et filmid linastuvad kõik originaalkeeles ja ainult ingliskeelsete subtriitritega. 

Niisiis, kui sa ei ole varem end lühifilmidega kostitanud, siis uuri Sleepwalkers programmi ning avasta enda jaoks midagi lõbusat ja huvitavat. Uskuge meid – seal leidub midagi igaühe jaoks ning te ei pea pettuma, kui ühel hetkel taipate, et lühifilmid on tõesti midagi enamat kui lihtsalt mängufilmimaailma eeskoda. Lühifilm räägib oma lugu teistmoodi kui täispikk film ning see on tõeliselt värskendav kogemus. 

Nad on täiesti omaette fenomen.