Mugavustsoonis ennast ei leia: liibanonlasest pereisa Adnani seiklused Pariisis

Foto: PÖFF

Aga millisest maailma nurgast tasub siis otsida?

"Rändur" räägib läbi prantslasliku sarmi Liibanonis elavast unistajast, kelle salasoov näha maailma muutub üleöö reaalsuseks. Kuid elul endal on unelmatega tihti väga vähe ühist. Liibanoni-Belgia päritolu režissöör Hadi Ghandour toob vaatajani ühe pereisa loo, mis haarab oma siiruse, ehedusega ning universaalsete dilemmadega.

 

                 Vastab režissöör Hadi Ghandour

Milline laul või muusikapala kirjeldab Sind kui režissööri kõige paremini?

Django Reinhardt’i “Out of Nowhere”. See lugu võtab minu jaoks ideaalselt kokku Django muusika, tõelise mustlasjazzi. See on nostalgiline, romantiline ja mänglev. Tema looming on omanäoline segu Ameerika jazzist ning euroopalikust Rooma muusikast. See sisaldab mitmeid erinevaid muusikavoolusid, mis toimivad tervikuna. Režissöörina tunnen, et minus on nii Ameerika kui ka Euroopa mõjutusi, mida üritan enda isiklikuks tunnetuseks põimida. See lugu sisaldab emotsioone, mis mind alati kaasa haaravad. Minu unistus on areneda sama meisterlikuks ja originaalseks nagu Django seda tegi. Tema muusika, eeskätt just see lugu, jääb mind alati  inspireerima.

Kui Sul oleks võimalik võõrustada enda korraldatud õhtusöögil kahte tuntud režissööri, siis milline oleks Sinu valik?

See on väga keeruline küsimus, kuid Martin Scorsese ja Werner Herzogi ühte tuppa panemine oleks vaimustav! Scorsese't on väga põnev kuulata ning ta on omal alal meister. Raske on ette kujutada, et kellelgi võiks kirglikult ja kiiresti rääkiva Scorsese seltskonnas igav hakata. Scorsese kohalolek võrdub sadade teiste režissööride kutsumisega ümber laua. Herzog ei ole aga lihtsalt meisterlik filmitegija, vaid ka paeluv inimene. Tema elukogemus, julgus ja seiklushimu inspireeriksid minu austatud külalisi ja ajendaks väga huvitavate arutelude teket!

Mis on kõige veidram asi, mis Sinuga hiljuti juhtus?

Kaks kuud tagas ootasin Notre-Dame’i lähedal asuvas kohvikus oma sõpra. Umbes 70. eluaastates mees tuli minu juurde. Ta küsis: “Kuidas sul läheb, mu sõber?”. Ma ei olnud kunagi varem seda meest näinud. Ta oli nii sõbralik ning piinliku olukorra vältimiseks teesklesin, et tunnen teda. Ta küsis: “Kas tohib?” ning istus seepeale maha. “Kuidas su koeral läheb?” jätkas mees. Sellele küsimusele oli raske vastata, kuna mul ei ole koera. “Mul ei ole koera.” Mees hakkas naerma. “Mu koer on depressioonis. Ta igatseb sinu koera. Palun too ta külla.” Mõistsin, et selle mehega on midagi valesti, mistõttu mängisin kaasa lootes, et teema vahetub. “Muidugi toon,” vastasin talle. Mees võttis seejärel oma taskust foto, millel ta koos rotveileriga oli. “Näe, võta. Näita Poochie’le. Ma olen kindel, et ta igatseb samuti Lima’t.” Võtsin foto. Mees naeratas, tõusis püsti ja lahkus. “Näeme teinekord, mu armas Hadi.” Kuidas ta mu nime teadis, kes ta oli ja mida ta tegi on minu jaoks tänaseni täielik müsteerium.

Sa jääd nädalaks kinni kinomajja, kus linastub lõpmatult vaid üksainus film. Mis võiks olla selleks filmiks?

Ma valiks “Lõputu küünlapäeva”. Selle eneseteadlik iroonia on lihtsalt liiga mõnus. Kui ma olen juba niisuguses olukorras, siis miks mitte seda täielikult nautida! Pluss, see on fantastiline film.

Kui Sul oleks võimalik kustutada üks film kinoajaloost, siis kas kasutaksid seda võimalust ning milline oleks Sinu valik?

Ma kaotaksin kohe sellise võimaluse. Minu jaoks on film nagu elusolend ning selle kustutamine on võrdne mõrvaga. Iga filmi tegemine sisaldab endas nii palju tööd, et selle kustutamine tähendaks kaotamist osa kellegi elust. Isegi kõige solvavam või alatum film peaks eksisteerima iseenda testamendina, nii heal kui ka halval kujul. Mis võib ühele tunduda mõttetu, võib omada tähendust kellegi teise jaoks ning mina ei saa langetada sellist hinnangut.

PILETID SIIT