Enelin Meiusi oli oma aja laps ja ohver

Enelin Meiusi oma hiilgeaegadel Foto: Peeter Langovits

Nende sõnadega kirjeldas Moskvas surnud vastuolulist ärinaist kunstnik Heinz Valk, kes tundis Meiusit juba sügaval stagnaajal. Kõiki Meiusi ettevõtmisi iseloomustas fantastiline organiseerimisvõime, isikliku võlu oskuslik rakendamine ning toretsev joon.

Meiusi hiilgeaeg langes 1990. aastate esimesse poolde, kui Eesti kauboikapitalismi perutaval traavlil helge tuleviku poole tormas, bandiitide kuulid kõrvus vilisemas.

Argipäeva-eestlase helge unelm oli sel ajal Datsun 100A või Ford Sierra ning soomlase vana külmik. Enelin, nagu avalikkus teda tundis, tõi 1991. aastal tollasesse Sakala keskusesse oma kollektsiooni näitama haute couture’i särava tähe Paco Rabanne’i.

Korraldas suurejoonelisi Tallinna moepäevi ja lillepidusid, mis rublaaegade hallusele eksootilise õiena sära andsid. Hiilgas oma legendaarsetel Lillepaviljoni aastalõpupidudel. Rahastas Raimond Valgre eluloofilmi «Need vanad armastuskirjad». Oli kunstnike metseen ja haigete laste heategija. Kavatses endise Dvigateli tehase hoonetes tööle panna suurejoonelise rõivatehase.

Ärid ühe krooni eest pangale

Meiusi ettevõtmisi finantseeris tollane Sotsiaalpank. 1992. aasta rahareformi ajal oli Meiusi firma Eesti Moedisain pangale võlgu 1,3 miljonit krooni. Uusi kohustusi panga ees lisandus vastavalt Meiusi firmade ja panga Liivalaia filiaali juhtaja vahelistele lepingutele pea iga kuu.

1994. aasta sügisel müüs Meiusi kõik AS Enelini aktsiad ühe krooni eest pangale. Lepingu järgi pidi ta need sama hinna eest tagasi ostma, kui on tagastanud endaga seotud võlad, kokku 11,9 miljoni krooni ulatuses.

Krahh tuli 1995. aastal. Ühendus Eesti Moedisain Enelin läks pankrotti, Enelin Meiusi kadus miljonite võlakroonide nõudjate eest Eestist. Kas see raha kulus moeglamuurile ja sponsorlusele? Omal ajal käisid kuulujutud, et miljonid liikusid Meiusi selja taga Venemaale, kuhu ta isegi pärast pankrotti suundus.

Lubadus jäi täitmata

Meiusi suurvõlausaldaja Sotsiaalpanga (mis ka hiljem pankrotti läks) juhatuse esimees Urmas Somelar ütles 2004. aastal Kroonika ajakirjanikule Paavo Kangurile metsikuid 1990ndaid meenutades: «Olen Enelin Meiusiga korduvalt rääkinud. Äridaam kinnitas, et tema oli vaid kattevarjuks laenude saamisel, aga lubas siiski aasta lõpuks võlad kustutada.»

Ajakirjanikud on viimastel aastatel üritanud tulutult Meiusiga kontakti saada. Viimase intervjuu andis ta ETV saatele «Ringvaade» 2009. aasta augustis. Siis lubas ta oma kodukohta, Viljandi lähistele Saarepeedile rajada söökla, kus vaesem vallarahvas soodsalt kõhu täis saaks. Sööklat ei tulnud.

Legendaarse ärinaise kirglik süda seiskus 15. veebruari hommikul suvilas Moskva lähistel.

Enelin Meiusit meenutavad temaga lähemalt ja põgusamalt kokku puutunud 

Heinz Valk
endine Kuku klubi president

Enelin Meiusi tuli klubi direktoriks 1970. aastate lõpus või 1980. aastate alguses ja oli selles ametis veel perestroika esimestel aastatel. Samal ajal oli ta veel kunstnike liidu ametiühingu esimees. Võimsa läbilöögijõu ja vägeva tegutsemisega naine, kes murdis julmalt sisse igast kabinetiuksest, kui oli vaja midagi saada.

Ta võttis ette Kuku klubi põhjaliku renoveerimise, tegi sinna uhke sakstekambri, kus me tähtsaid külalisi vastu võtsime. Tal olid fenomenaalsed võimed tollases kitsikuses meile igasuguseid jooke ja roogasid hankida. Klubi köök oli erakordselt hästi varustatud.

Kunstnike juubelite puhul tõi ta välja selliseid delikatesse, mida tavalistest kohtades iialgi ei näinud. Oma sõpradele ja usaldusisikutele hankis ta palju muud, Žiguli varuosadest defitsiitse mööblini. Tema poole võis alati pöörduda, Meiusi tõi kõik välja.

Lisaks sellele oli ta meie imerelv Moskvas. Kui kunstifondil oli vaja midagi Moskva kõrgetelt vürstidelt välja kaubelda, oli kindel, et Enelin saab hakkama. Ta käis väga šikilt riides, Prantsuse lõhnade pilv ümber, ise pikk, atraktiivne lopsakas blond tütarlapseliku näoga. Kõik Moskva vürstid olid nagu tallekesed tema järel, kui ta nendega asju ajas.

Omade seas oli ta seltskondlik ja hea suhtleja. Ladna maatüdruk, nagu öeldakse. Asjaajamist polnud Enelin õppinud, ta oli ju kokk. Aga tema sünnipärased võimed sobisid imehästi Nõukogude oludesse, kus oli vaja tagauksest käia ja igasugu nippidega mõju avaldada.

Kui Eestis hakkas kapitalism oma võrseid ajama, jäi Meiusi jänni, sest uues olukorras ja uutes suhetes nõukogudeaegsed nipid ei töötanud. Siis algas Enelini allakäik ja rahalised krahhid. Ta oli oma ajastu laps ja ühtlasi selle ohver. 

Urmas E. Liiv
Kanal 2 režissöör, planeeris 2000. aastal Meiusist dokumentaal­filmi

See dokfilm poleks pajatanud ainult Enelin Meiusist, vaid ka teda ümbritsevatest inimestest. Vestlesime toona ka Enelini tütre Margitiga, kuid tema polnud nõus emast ja temaga seonduvast meile eriti midagi rääkima.

Läbirääkimised kestsid ka Eneliniga pikalt, sest ta kartis kohutavalt vahelevõtmist. Temast siia maha jäänud jäljed olid toona ilmselt liiga värsked. Lõpuks oli ta nõus, aga ei tahtnud oma asukohta paljastada.

Mingil hetkel, kui olime ta peaaegu nõusse saanud, tuli ikkagi blokk. Usaldust ei tulnud ja film jäigi tegemata. Nüüd oleks mõistlik Enelinist teha juba mängufilm. Materjali jaguks kuhjaga.

Näiteks oli tal ETVs hea sõbranna Merike Veskus, kellele ta kinkis sünnipäevaks uhiuue Žiguli.

Naised hakkasid seda telemajas šampanjaga tähistama. Auto seisis maja ees. Selleks ajaks, kui pidu läbi sai, oli Žiguli telemaja ukse eest ära varastatud. Veskus ei saanud kordagi oma uue autoga sõita.

Marko Reikop
ETV saate «Ringvaade» saatejuht

Viimane intervjuu Enelin Meiusiga oli eetris kõige esimeses «Ringvaates» 2009. aasta augustis. Helistasime talle korduvalt, käsime isegi ukse taga, aga ei saanud teda kätte. Sõitsime võttebussiga tema kodukandis Saarepeedil, sest kavatsesime teha lugu söökla rajamisest – ükskõik kas siis saame Enelini kätte või ei. Ja ühel hetkel helistas Meiusi ise tagasi.

Hüppasime kohe välja ja panime kaamerad tööle. Kartsin, et ta katkestab kõne. Ütlesin, et nüüd teeme intervjuud, ja jooksvalt salvestasime. Ei teadnud, kas õnnestub teda kunagi veel kätte saada.

Meiusi rääkis oma tervisest ja äralõigatud jalgadest. See kõlas nostalgiliselt, aga mitte rusutult. 

Merike Veskus
Kanal 2 režissöör, Enelin Meiusi sõbranna

Meie tutvus sai alguse kunstnike liidust, Enelin oli 1970. aastate lõpus Kuku klubi direktriss. Viimastel aastatel, kui Enelin oli Eestist eemal, pidasin temaga paar korda nädalas pikki telefonivestlusi. Ta lihtsalt tahtis rääkida. Teda huvitas väga, mis Eestis toimub.

Samuti tundis Enelin huvi, mis seisus on tema asjad viimased kolm-neli aastat kodumaal olnud – kas tal pannakse käed kohe raudu, kui ta üle piiri astub. Aitasin tal seda uurida.

 Olgem ausad: meil kõnnivad siiani vabalt ringi palju jubedamate pettustega hakkama saanud lugupeetud ärimehed kui Enelin Meiusi. Miskipärast on aga just Meiusi äritegevus Eesti meedias kolossaalselt üles puhutud. Igast august loobitakse tema pihta ainult soppa.

Kirjutatakse, et tal oli võlgu 15 miljoni krooni eest. Tegelikult vedasid Meiusi raha laiali tema enda inimesed. Samad inimesed, kellega koos ta äri ajas.

Ajadki olid toona teistsugused. Firmasse tuldi automaatidega, tassiti asju minema... Ka Eneliniga käituti julmalt.

Miks aga ei räägita sellest, kui palju head Enelin teinud on? Koos Saksamaa suursaadikuga aitas ta Eestist Saksamaale ravile toimetada verevähki põdeva lapse. Laps sai terveks.

Enelinil oli Moskvas oma ihuarst, kellesse ta väga uskus. Tema ümber oli parimate arstide eliit. Ta maksis ravi eest paksu raha, sest muidu oleks ta juba ammu manalateel olnud.

Enelin oli kindel, et jõuab tulla koju surema. Viimastel nädalatel uuris ta näiteks, palju Moskvast äratulek maksma läheb. Ta tundis end suhteliselt hästi. Siis aga tuli paks lumi ja külm ning Enelin arvas, et võib-olla peaks tulekuga veidike veel ootama.