Kadri Kõusaar: üksikema oleks ikka päris jube olla!
26. oktoober 2016, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul oligi endast juba siiber,» räägib filmirežissöör Kadri Kõusaar (36) Naistelehe veergudel lisades, et peale 33 aastat endaga tegelemist on vabastav pühenduda lastele.
Kadri, paljud naised, kes järjest lapsi saavad, on tegelikult kohutavalt kurnatud. Kuidas sina vastu pead?
Kõige raskem oli esimesel nädalal-kahel pärast sünnitust, et kõik jonksu saada. Õnneks käib vanem laps lasteaias. Vaid hommik ja õhtu on sellised maanilisemad ajad, mis eeldavad zen-konsentratsiooni. Vanem poeg, aasta ja kümne kuune Maximillian on pärast lasteaeda ikka väsinud ja tujutu.
Kuidas te mehega (õppejõud Martin Brown) omavahel neid vastikuid kodutöid jagate?
Mul on super abikaasa. Kui olime Londonis, ärkas tema alati kaks-kolm tundi varem. Mina olin öö otsa rinda andnud ja sain selle võrra kauem magada. Andis hommikul lapsele pudelit ja mängis temaga.
Kuidas abikaasa suudab Eesti ühiskonda sobituda?
Martin on pooltšehh ja teab õnneks seda Ida-Euroopa värki päris hästi. Tema käib tööl, mina olen praegu lastega kodus, aga püüan ka oma asju natukene nokitseda. Rahalises mõttes on ju asi karauul. Mul endal vara täiesti puudub., elan vanemate korteris. Rahaprobleeme on laste tõttu selgelt juurde tulnud. See on üks põhjus, miks olen rohkem nüüd Eestis.
Hea et profesorist abikaasal on kolm kuud suvevaheaega, kuu jõuluvaheaega ja veel mingid vaheajad, meil on võimalik elu sättida nii, et olen vahepeal üksi Tallinnas. Lihtsalt rahaliselt pole Londonis võimalik endale selliseid asju lubada. Lasteaed, ilma hoovita tõeline sara, on tuhat naela kuus.
Praegu mõtlen, et üksikema oleks ikka päris jube olla. Sõna otseses mõttes ei jaksaks.
