Klaveriorkester – muusikaajaloos sellist terminit ei kohta. Kas tänapäeval on see levinud mõiste?
Lauri Väinmaale annab klaveriorkestris mängimine unikaalse kogemuse
«Minu teada maailmas teist sellist ansamblit ei eksisteeri. Inglismaal on üks kuue mängijaga kollektiiv. Mõnes eriprojektis tuleb neil rohkemgi pianiste kokku, aga teist sellist pidevalt tegutsevat ansamblit ma tõesti ei tea.»
Mida teile kui pianistile annab klaveriorkestris mängimine?
«Täiesti unikaalse kogemuse. Ansamblis mäng on väga rikastav. Meil on tegemist kaheksa erineva isiksusega, kellel igaühel oma maailmanägemus ja kogemus. Igaüks meist toob kaasa oma muusikalise ja inimliku tausta. Selle kõige kokkusulatamine on ääretult põnev.
Pianisti õnnetus on, et ta mängib reeglina üksi. Sooloõhtul oled üksi, harjutusprotsessis ka. Kõik teised pillid eeldavad vähemalt saatjat. Igasugune ansamblimäng mõjub väga värskendavalt. Pianistidega koos mängida on hoopis midagi muud kui teiste instrumentalistidega.
Kahte klaveritki on raske kokku panna, neljast rääkimata. Pilli iseloom on selline. Ma ei tea, kuidas publiku poolelt vaadatuna, aga mina arvan, et need raskused väärivad seda. Mängida kaheksakesi on väga tore.»
Kus te harjutada saate?
«Kuna oleme kõik seotud muusikaakadeemiaga, on akadeemia tulnud meile vastu ja prooviperioodideks võimaldanud saali neli klaverit tuua. Meie kontsert on alati omaette projekt, sest ka kontserdipaikadega on ju keerukas, näiteks Valgaski neli klaverit saali tuua ja siis jälle ära viia.»
Üllatav oli näha, et keegi kontserdi ajal klaveri taga dirigeerib. Miks nii?
«See on meie töövõte. Meil on kava jooksul lühikeseks ajaks viis–kuus dirigeerijat. Dirigeerib see, kellel on parajasti kasulik näidata teistele sissetulek või anda pulss. Vahetame mängu ajal ka kohti. Meil ei ole kunagi esimesel klaveril kindlad inimesed. Põhimõte on, et oleme kõik võrdsed.»
Kas teie kontsertidel mujal on ka publik kahel pool mänguruumi?
«Ei. See on täiesti ainulaadne ja väga huvitav kogemus siin Valgas. Publiku keskel on tõesti põnev mängida.»