Telefonitoru otsa püütud Martin selgitab alustuseks, et ta teeb ikkagi korraga vaid ühte asja, muidu aga paljusid asju, ta on aastaid elanud New Yorgis, kuid hetkel on tema staap Tallinnas.
Ta teeb kunsti, maalib, joonistab, teeb ka muusikat ja bändi ning loob lugusid. Alguse on kõik saanud joonistustest ja sketšidest ning selleks on tal alati kaasas plokk, sest inspiratsioon võib tulla tänaval, metroos, kus tahes. Kunstnik paneb sageli sõnumid kirja ja kannab hiljem oma stuudios need õlivärvidega lõuendile.
Kas tema kunst on abstraktne või selgelt piiritletud?
Alustasin 2000. aastate alguses abstraktsete töödega, sellest aga jäi varsti väheks ja hakkasin maalima inimesi ja portreesid, siis hakkasin kunstis popi poole pöörduma ja üleüldse muutub minu stiil iga aastaga ja aina paremaks. Näiteks minu selle aasta «jänesestiil» aga on suuresti tingitud ühest sõbrast, kelle perekonnanimeks on Jänes.
Martin, kui laulukirjutaja
Selles osas on kahtlemata kuulsaim tema kära teinud «Bemmi kummid», mida esitati koos 42GO-ga. «See on sõpradele tehtud lugu, mis läks veidi üle võlli,» tunnistab muusik. «Enamik mu lugusid on ballaadi tüüpi.»
Kuulus aga on ka Martin & Joosep Orchestra «Tule ja tee»
See kooslus tekkis Martini sõnul veidi rohkem kui aasta eest, mil tal oli periood, kus ta oli kõigest eemal, ta tegi lugusid ja mängis neid klaveril, aga tundis millestki puudust.